[aatom]

Tegelt tegid nõuka insenerid "sitast saia". Varikapi keskelt antenni sisend teoreetiliselt tõstab antennist vastuvõetava signaali pinget ja aitab võnkeringi tundlikumaks, et vene moodi mürisevast sisendtransist (Jfet suurem sisendtakistus, kui bipolaartransil) üle olla. Kas ka päris elus toimis, ei viitsi katsetada. Üllatav on ka kolmel (isegi OSC) võnkeringil hõbetatud traadi kasutamine (parim kõrgsageduse rakendustes). Ja sisendtransistori taga tugevalt balansist väljas oleva (L / C suhe) lisavõnkeringi L3 C6 kasutamine enne reguleeritavat võnkeringi L4 C13. Proovisin korraks teha ka nii, kuis on Grundingi skeemis transi taga (L3 C6 asemel tavaline drossel L302 + takisti R304, varikap ja pool just nii ühendatud), aga tulemus oli oluliselt kehvem.

Muudetud skeemis kasutan head, aga madalatele sagedustele mitte mõeldud transistori (mõeldud 1+ GHz, enamasti 2GHz). Et ta stabiilne oleks ja genereerima ei läheks, siis selleks ongi kollektoris 3.3 konde + juhtvoolu ahelas 470nH + 82p + 1n. Lisaks aitavad signaal pooli keskelt (alandab sisendtakistust), väike sisendkonde 3.9 ja originaalskeemi olematu induktiivsusega L3.

Kui kõik valmis saab, siis panen youtube lingi.

Aga enne, e. järgmisena tuleb kontrollida, kas elektrolüütkondensaatorid on elus või vajavad vahetust (tüüpiline vene tehnikas). Väga seda teha ei tahaks, töömahukas ja sisu väljanägemine muutub oluliselt, aga eks näis.