[Tuunikala]

Ilus klassik, see väärib kindlasti taastamist!
Jaguaritest ei tea ma midagi aga olles sarnast youngtimer sportautot korra elus taastanud, soovitaks kohe üks varuosadoonor kõrvale otsida. Muidu võib sellise projekti maksumus kujuneda kõrgemaks kui keskmine turuhind (vaatasin huvipärast auto24 kuulutusi, 15k eest paistab sarnane päris kobe isend müügis olevat).
Jõudu igatahes!

Jõudu tarvis, ning eks annan endast parima, et pakkuda talle väärilist pensionipõlve.
Olen vaadanud samuti doonoreid, kuna osade asjade hinnad, mis mul on kas puudu või vajavad taastamist, ületavad igasuguse normaalse maksumuse piiri. Ning peaks olema häbi, aga hetkel vestlused ühe doonori asjus on hetkel käimas.
Ütlen ausalt ja otse välja, ma maksin selle eest 1600€. Et, kui isegi peaks minema asi üle käte, siis vähemalt esimese samaväärseni minna on ikka päris pikk maa. Ning V12 kabrioletti on üldse omamoodi keeruline leida.

Aga, alustades päeva positiivse noodiga: paberimajandus oli siiski korras, vajas lihtsalt saatmist. Hommikut alustasin Jaaaaaagi puksiirile tõmbamisega ning treti alustamisega kohalikku maanteeametibüroosse. Seal läks asi sujuvalt ning 195€ hiljem oli masin arvel. Jee!

Aga, kõige olulisem oli ta siiski käima saada, ehk ülejäänud päev möödus seda pilti vaadates:



Tänan jumalat, et selle masina kohta saada paberimajandust internetist, mis tegi edasise lihtsamaks.

Alustasin kõigepealt massipunktide otsimise ja puhastamisega.



Need üle käidud, sai proovitud käivitust, kuid tulutult. Siis pumpasin igaks juhuks tühjaks kütusepaagi, lootuses, et asi vanas kütuses. Kuid ka see ei viinud oodatud möireteni. Süveneme siis edasi.



Järgmine kahtlusalune oli süüde. Vaadatud kõigepealt üle jagajakaas ning puhastatud, kuid tulutult. Siis võtsin maha kliimakompressori ning vaatasin küünlaid:



Jah, võib midagi eeldada. Puhastatud traatharja, piduripuhastusvahendi ja õhuga. Tagasi keeratud ning proovisin uuesti:



Võib öelda, et tegi rõõmsaks. Ikka väga rõõmsaks.

Esimesed proovisõidud tehtud ning pidin positiivselt üllatuma. Kõik nagu toimis, ainult hakkas andma õlirõhu viga. Egas midagi, materjalid olemas, vahetame siis õli:



Tõstukid olid täis muidugi, pidin improviseerima. Aga egas midagi, mootorist peaks välja tulema 10l õli, võtame vastava vanni ning asume siis õli vahetama.



Selgub, et mootoris polnud õli mitte 10l, vaid ilmselt umbes 17l. Õli ja kütuse segu peaks vähemalt mootori puhtaks pesema, eks? Vähemalt seda ma sisendan endale.

Aga, õlivahetus tehtud ning improviseeritud istmekate ka paigaldatud.



Siis polnud muud, kui teele asuda suures plaanis. Esimene peatus tanklas, kus oli kütust vaja lisada.



Muidugi sai kindlustus peale tehtud. Paagis 20l kütust juures, siis läksin sõitma.


Ning koju ma jõudsin temaga:



Ausalt öeldes puuduvad sõnad, et seda emotsiooni kirjeldada. Kartsin peavalu, kottis mootorit, veermiku kapitaalremonti ja palju muudki. Siiski aastaid seisnud masin, uppunud ka korra ning olid ainult väited, et masin käib, mida ma kuulnud ise polnud.

Reaalselt polnud midagi. Jah, pidurid jäid kergelt peale ja suitsesid sõidu lõpus, radiaatori juurest kuskil oli kerge leke, oli ka õlilekkeid ja elektroonikat, mis ei toiminud.

Aga, 1600€ eest saada endale põhimõtteliselt sõitev masin, mille väärtus reaalselt kuskil 5-kohaline number, on siiamaani veel tõsiasi, mis kohale ei jõua. Täidetud sai pikaajaline unistus siiski, mida poleks uskunud, et saan ellu viia. Ma ei tea, kas asi tähtede seisus või milles, aga sellist asja tavaliselt siiski ei juhtu.

Kuniks ma tegelen sellega, kuidas seda kõike emotsioonidesse panna, edastan siinkohal tänud naisele, kes pole veel välja mind visanud ning abivahendile, ilma milleta ma poleks selle ostuni jõudnud.



Kes oleks uskunud.. Ma tean, et mina vähemalt mitte.

Ning number polnud tellitud, oli maanteeametis võtta. 89 siiski auto enda sünniaasta ka, miks mitte siis seda uhkelt kanda.