[Peeter2]

"Kvaliteetse linnaruumi" printsiibid võivad olla inimestel erinevad.

No automehi kotib üldjuhul ainult nende liikumistrajektoori alg- ning lõpp-punkti välisruumi kvaliteet, "Erinevad" ongi need printsiibid nendel inimestel, kes juhtuvad selle trajektoori teistes punktides elama (nt Tallinna kesklinn).
Soovitan tutvuda: https://strateegia.tallinn.ee/

Kuna ma näen seal esilehel kastiratta pilti, siis ausalt öeldes tekib tõrge ja ma ei taha sinna süveneda.

Kopeerin siia teksti, mille autoriks on usutavasti meie oma ksf Marvin:

Mul on päris mitu jalgratast ja ma isegi sõidan nendega vahel. Tõsi on, et ka autosid on mitu ning nendega sõidan ma rohkemgi veel ja üks tsikkel on ka veel alles. Elukohtigi on mitu - Tallinnas, Tallinna serva taga ja paarkümmend kilomeetrit linnast väljas. Sellegi poolest usun end ühelt poolt kvalifitseerit sõiduõpetajana ja teiselt poolt välja õppinud majandusmatemaatikuna olema pädev midagi Tallinna liiklusest arvama.

Enne kui hakkame ehitama arvamustel ja emotsioonidel põhinevat otsustusprotsessi, võiksime proovida mõelda natukene suuremas plaanis. Näiteks võiks mõelda sellele, miks linnad tekkinud on ning missugust väärtust nad ühiskonnale pakuvad. Tõenäoliselt on need põhjused objektiivset laadi. Püstitan hüpoteesi, et linnad ei tekkinud mitte eikusagil asuvate külade suureks kasvamise tõttu, vaid selle tõttu, et need kohad juhtusid olema millegi poolest erilised.
Erilisuse üks põhjus võib olla see, et selles kohas oli mingit ressurssi, näiteks maa sees või metsas või vees. Kui nii, siis linn saab linnana toimida siis, kui seda ressurssi kuhugi müüa õnnestub. Müümise eelduseks on võimalus see ressurss tarbimiskohta toimetada. Seega on selle hüpoteesi puhul võtmetähtsusega transpordi olemasolu. Jah, on oht, et selline linn on monofunktsionaalne ning ressursi ammendudes sureb välja, aga igatahes on transport linna tekkimise eeldus.
Erilisuse teine põhjus võibki olla see, et linna asukohas kohtuvad ressursside liigutamiseks vajalikud transporditeed. Tartu näiteks on kohas, kus mitmekümne kilomeetri ulatuses üles- ja allavoolu on ajalooliselt olnud sood - aga Tartus saab üle jõe. Tallinn on kohas, kus Narva, Tartu ja Viljandi poolt tulnud kaubad saavad laeva peale minna. Tallinnat ei oleks, kui see võimalus puuduks. Transport on ka sel puhul linna eksistentsi eeldus, lausa põhjus ise.
Kui linn juba kord tekkinud on, siis hakkavad sinna koonduma mingid teenused, mis omakorda loovad rikkust. See rikkus vajab, et nendele teenustele oleks ligipääs. Taas - linn vajab transporti. Ilma linna ei ole.
Kui me nüüd mingil põhjusel linnas transporti kägistama hakkame, ei saa linn linnana toimida. Asjad ei lähe tuksi korraga, küll aga kindlalt. Kui piirata ligipääsu mingitele linnaosadele, hakkavad need getostuma. Tallinna puhul ei pea väga nutikas olema, et näha seda protsessi vanalinnas. Peksame transpordi eemale, teeme selle linna tuleku kalliks - ja linn ei ole enam linn. Mõnda aega on muuseum, pisut hiljem geto, päris lõpuks varemed. Linn teenuste vahendamise kohana sureb välja.
See kõik tähendab, et linn vajab transporti kui õhku. Vähem transporti on vähem linna - meeldigu see meile või mitte. Just seetõttu PEAB linn keskenduma transpordi arendamisele. Mitte kastirataste, vaid selle päris transpordi, mis linna linnana hoiab. Kui sellest aru saada, saab juba edasi mõelda.
Tallinna probleemiks on linna juhtimine mitte linna kui keskkonna, vaid mõne võimu juures olemist nautiva kildkonna huvidest lähtudes. See on halb, sellega tuleb võidelda. See muidugi ei tähenda, et keskkonna peale mõtlema ei peaks, aga alustada võiks arusaamast, et transporti saab kägistama hakata alles siis, kui seda on rohkem, kui linnana toimimiseks vaja on. Me oleme sellest Tallinnas aga väga kaugel.
Linnale on seega vajalik, et Tallinna transport toimiks võimalikult hästi. See tähendab lisaks muule ka seda, et transpordikoridorid tuleb määrata ning teha nii võimsaks kui võimalik. Samuti tuleb muidugi määrata ka kergtranspordi koridorid, aga kergtransporti ei saa käima lükata päris transpordi arvelt, sest siis jääb linn seisma. Praktikas tähendab see seda, et Tallinn peab hakkama transpordis tegema odavate ja populistlike otsuste asemel kalleid - näiteks viima südalinna liiklusest suure osa maa alla. Ilma selleta maa peal elukeskkond paremaks ei lähe - kui me just välja surevat linna mingiks edulooks ei pea. Ajalugu kindlasti ei pea .