06-09-2024, 17:22 PM
Kuna siin foorumis toimetab enamik meie autoajaloohuvilistest, arutaks natuke ka transpordiajaloo mittemateriaalse külje üle.
See, et vanaautoliikumine on Eestis päris heal järjel, ei vaja ilmselt tõestamist. Meil pole küll korralikku automuuseumi, kuid on tugevaid erakogusid, üritustel on alati palju vaatamist ja rääkimist, A24s on kümneid kodumaal väga heal tasemel restaureeritud autosid jne.
Ent mil määral hindavad vanatehnikasõbrad kirjasõna? On selle järele üldse mingit sisulist vajadust? Kui jah, siis millest tuntakse kõige enam puudust?
Mul on teemaga isiklik puutepunkt. Aastate jooksul on kogunenud materjali nii u 2-3 raamatu jagu. 2020. aastal andsin välja esimese raamatu "Kokkupõrge", mis sel ajal oli vast ikkagi kõige põhjalikum ja loodetavasti ka olulisim varasema autoajaloo käsitlus. Mõtlesin, et isegi kui paarsada tehnikasõpra teose ostab, on väljaandmisel jumet. Reaalsus oli selline, et ülimalt ressursimahukaks osutunud projekt lõppes täieliku läbikukkumisega. Ei saa välistada, et kirjutasin kehvasti, kuid miskipärast arvan ikkagi, et põhjus on muus. Ka Alar Teemuski bussiraamat sai üsna leige vastuvõtu osaliseks. Töö oli jällegi meeletu.
Nüüd ongi dilemma, kas on üldse mõtet hakata ajaloolist materjali raamatuks vormistama või peaks sellega tegema miskit muud, kui üldse midagi.
Ühesõnaga, mis võiks olla tehnikaajaloo uurimise tulevik? Kas raamatuid on vaja või eelistatakse raha panna pigem metalli? Mis teemad võiksid pakkuda huvi? Vahetame mõtteid!
See, et vanaautoliikumine on Eestis päris heal järjel, ei vaja ilmselt tõestamist. Meil pole küll korralikku automuuseumi, kuid on tugevaid erakogusid, üritustel on alati palju vaatamist ja rääkimist, A24s on kümneid kodumaal väga heal tasemel restaureeritud autosid jne.
Ent mil määral hindavad vanatehnikasõbrad kirjasõna? On selle järele üldse mingit sisulist vajadust? Kui jah, siis millest tuntakse kõige enam puudust?
Mul on teemaga isiklik puutepunkt. Aastate jooksul on kogunenud materjali nii u 2-3 raamatu jagu. 2020. aastal andsin välja esimese raamatu "Kokkupõrge", mis sel ajal oli vast ikkagi kõige põhjalikum ja loodetavasti ka olulisim varasema autoajaloo käsitlus. Mõtlesin, et isegi kui paarsada tehnikasõpra teose ostab, on väljaandmisel jumet. Reaalsus oli selline, et ülimalt ressursimahukaks osutunud projekt lõppes täieliku läbikukkumisega. Ei saa välistada, et kirjutasin kehvasti, kuid miskipärast arvan ikkagi, et põhjus on muus. Ka Alar Teemuski bussiraamat sai üsna leige vastuvõtu osaliseks. Töö oli jällegi meeletu.
Nüüd ongi dilemma, kas on üldse mõtet hakata ajaloolist materjali raamatuks vormistama või peaks sellega tegema miskit muud, kui üldse midagi.
Ühesõnaga, mis võiks olla tehnikaajaloo uurimise tulevik? Kas raamatuid on vaja või eelistatakse raha panna pigem metalli? Mis teemad võiksid pakkuda huvi? Vahetame mõtteid!