11-11-2024, 10:16 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 11-11-2024, 10:44 AM ja muutjaks oli Lauri_L.)
Jätkan Esprit tutvustamist ning nagu ksf Fox soovis, on seekordne postitus selle eksootilise auto salongist.
Kui vaadata 70ndate-80ndate aastate superautode segmenti, siis saavad ilmselt kõik nõustuda, et need olid väliselt ilusad ja vägagi silmatorkavad autod. Sisemuselt aga oli asi hoopis teistmoodi. Autod olid madalad, seega maksti lõivu sõiduasendi eest. Väikeseeria käsitööautode salongide elemendid olid enamasti valmistatud vineerpõhjale, sestap kandilised ja nurgelised. Madal kere pidi saama kandvad ja turvalisust tagavad elemendid, seega kadus seest see vähenegi ruum. Ühesõnaga olenemata tootjast olid selle ajastu superautod seest pehmelt öeldes ebamugavad, askeetlikud ning väga vähese hulga lisavarustusega. Ka ega keegi nendega eriti pikemaid sõite ette ei tahtnud võtta - loomulikult oli siin juures ka teatav töökindluse komponent juures. Ühel tootjal ja mudelil enam, teisel vähem. Kuid probleemsed olid need kuskilt otsast kõik.
Seda olen oma mõlemas Esprit teemas korrutanud, et Lotuse suurim miinus Esprit puhul vaadates selle 28 aasta pikkust tootmisaega, on tema konservatiivne disain. Konservatiivne sellepärast, et 1976 aastal turule toodud Esprit kasutas sama põhja/veeremit, sama kere ja salongi ülesehitust 2004 aastani, mil viimane Esprit liinilt lahkus. See oli üüratult pikk aeg, kuid Lotusel ei olnud vahendeid ega võimalusi uue mudeli valmistamiseks antud segmendis. Millega aga Lotus suutis Esprit'd kogu selle aja vee peal hoida, oli ökonoomsus, väikesed ülalpidamiskulud, konkurentidest ehk pisut odavam sõiduki ostuhind ja ruumikas, hästi disainitud ning luksuslik salong. Enne, kui teemaga edasi liigun, siis saavad lugejad korraks pilgu heita sama aastakäigu Ferrari Testarossa, Lamborghini Countach ja DeTomaso Pantera salongi.
Lotus Esprit salong on üllatavalt mõnus koht kus olla, eriti Turbo SE ja Highwing mudelid (ning järgnenud S4 mudelite derivaadid). Highwing mudel paneb veel "i"-le täpi, sest see oli esimene mudel, mis sai omale mõningad disaineri Julian Thomsoni olulised muutatused nagu täiendav jalaruum laiuses (+4cm), täiendav ruum istme ja rooli vahel (+8cm), täiendav pearuum (+14cm) enam avanevad uksed (otstest mõõtes +22cm), laiemad istmed ning tulemüüri ümberpaigutuse tulemusena 3cm pikemaks muutunud kokpiti. Niivõrd mahukat salongi peamised konkurendid aga pakkuda ei suutnud. Tegelikult peitus saladus, et Lotus suutis salongi niivõrd palju ära mahutada ja saavutada väga mugava sõiduasendi hoopis selles, kuidas see auto ehitatud on. Saladus peitub klaasplastist monokokk keres ja selles, et Lotus on selle tehnoloogia üks pikemaaegseid ja edukaimaid viljelejaid. Kui konkurendid ehitasid oma autode keredesse sisse täiendavaid turvatalasid, siis Lotus seda tegema ei pidanud - tekkis oluline ruumisääst. Superautode puhul kasutati salongi konsoolide ja armatuuride toestamiseks palju torudest tugiraame, vineeri, plastikust paneele. See tähendas lisakaalu, nurgelist disaini ja taas ruumikulu. Lotus sai oma autode puhul kõike seda vältida, sest enamus sisustusest on kruvitud-liimitud otse monokoki sisepindadele, mis olid pika arenduse käigus juba õigele kohale "loksunud". Sisustuselemendid nagu piilarite katted, armatuur, keskkonsooli vähesed elemendid jms on tehtud õhukesest klaasplastist ja kaetud kanga või nahaga ning seejärel vaid mõne vähese kerge kinnitusvahendiga paigale fikseeritud. Väga minimalistlik ülesehitus, mis annab kokkuvõttes nii kaalusäästu kui mugavust. Ja seda mugavust tõstis Lotus autotoojana Esprit puhul alati esile.
Salongi disain on maitse asi. See on britilik ja see on neile omaselt konservatiivne. Kui aga need paar asja kõrvale jätta, siis näeme, et sellel autol on tõepoolest palju pakkuda. Palun mitte võrrelda sama ajastu laiatarbe BMWde, Audide, MB-de, US rauaga jne. Need olid suuremad, raskemad, aeglasemad ning hoopis teisele tarbijagrupile loodud sõidukid. Vaatame ikkagi superautosid, kus võimalused olid piiratud. Kõigepealt sõiduasend. Stevens'i (ja ka Thomsoni) Lotuses ei istu sa päris lamavas asendis. Istme põhi on väga madalal ja seetõttu on võimalik anda istme seljatoele võrdlemisi juhisõbralik kaldenurk. Pedaalide ja rooli asend on hea - kiire sõidu harrastajale ideaalne. Nähtavus ette väga hea, külgedele hea ja taha isegi väga hea võrreldes konkureerivate toodetega. Nurgad salongis on võrdlemisi kumerad ja materjalid viimase peal - kvaliteetne nahktuba kõikjal. Kangast või isegi poolnahast sisu sellele autole ei pakutud. Superauto kohta eksklusiivsema standardvarustuse nimekiri on üllatavalt pikk. See, mis Esprit puhul oli standardvarustuses, seda ei olnud paljudel konkurentidel isegi mitte lisavarustuses. Näiteks kuulusid iga 1989 aasta Esprit SE standardvarustusse konditsioneer, täisnahk tuba, puitspooniga kaetud näidikute- ja lülitipaneel, 3-astmeline jäähoiatussüsteem, elektriliselt reguleeritavad soojendusega tahavaatepeeglid, tagaklaasisoojendus, elektriliselt juhitav antenn, kesklukk, kaks teisaldatavat katusepaneeli (klaas ja plastpaneel) mis töötavad katuseluugina, armatuuri ja salongivalgustuse dimmerid, akende ülesliikumise kaitsesüsteem, neli erinevat panipaika salongis, neli kõlarit stereosüsteemile, elektriliselt avatavad tankimisavad mõlemal küljel. See kõik võib tunduda iseenesest mõistetavana, kuid see kõik oli see, millest selle klassi autode puhul esimesena loobuti. Miks? Võtmesõna on kaalusääst. Ferrari, Lamborghini, DeTomaso, Maserati jt omasid suuri ja raskeid jõuallikaid. Nende autode kered olid ehuslikult raskemad. Iga lisakilo tähendas konkurendile alla jäämist nii suutlikkuse kui ruumikuse osas. Lotuse klaasplastist monokokk oli aga kerge. Raam ise kaalub olenevalt modifikatsioonist kõigest 60kg kopikatega, tühja kere tõstad kahe mehega, 4-silindriline turbo-chargecooled mootor on olulisemalt kergem kui konkurentide V8 ja V12 mootorid. Kõik see ladus hea aluse selleks, et auto saaks kohe eos korraliku varustustaseme ja "hulgaliselt" kaubaruumi ning panipaiku.
Käesolev Lotus Esprit Highwing omab harvaesinevat musta salongi (trim "Raven"). Ega 1989-1993 toodetud Espri'del palju valikuid polnud. Oligi must "Raven" ja hele "Cream". Kuna superautod rändavad enamasti ikkagi soojematesse kliimadesse, siis see oli ka põhjuseks, miks hele sisu oli enim eelistatud. 1994 aastast lisandusid valikusse mõningad "limited edition" toonid ja materjalid, kuid sisuliselt jäigi must ja kreemjas sisu Esprit sõitjateruumi kaunistama kuni tootmise lõpetamiseni 2004 aastal. Erinevalt Giugiaro Esprit'st on Stevens'i ja Thompsoni Esprit salongide koostekvaliteedile pandud väga tugevat rõhku. Pinnad on kõik pehmed, õmblused on kenad, midagi ei lotenda ega nagise. Pean olema ka õnnelik, sest selle auto salong on säilinud erakordselt hästi ja erakordselt originaalsena. Kõik ajastukohased detailid on paigas, kulumisaste on väga madal, sisu on perioodiliselt hooldatud, rebendid ja defektid puuduvad. Fotol on näha, et salongis on võrdlemisi tänapäevane stereo. Nii ta on. Huvitav fakt (sellest oli ka eespool juttu) on see, et need autod tulid tehasest kõik välja stereo valmidusega. Olemas olid neli kõlarit (kaks armatuuris, kaks istmete külgedel all), stereo sahtel kattega, kogu kaabeldus ning el.antenn. Seadet ennast aga tehasest ei paigaldatud. Kui klient seda soovis, siis sobiva mudeli sai ta diileri juures kataloogist välja valida ning diiler selle ka paika kruvis. Konditsioneer, mille juhtpaneel on stereo all, on Esprit puhul alati olnud manuaalne. Ehk siis mitte automaatne kliimasüsteem, vaid manuaalne konditsioneer. Jällegi huvitav fakt siia juurde - Lotus Esprit'dele alates 1976 aastast alates on olnud võimalik tellida konditsioneeri. 1976-1980 pakkus seda võimalust tootja koostööpartner. 1980 aastast hakkas paigaldamine auto toomisprotsessi käigus. 1989 aastast alates on tegemist standardvarustusse kuuluva seadmega.
1992 aastal sai Esprit omale väikese upgrade'i istmete näol. Ei olnud täiesti uued istmed, vaid taas pisut järele aidatud. Istmed on reguleeritavad edasi tagasi, reguleeritav on seljatoe kaldenurk (taas fakt: regleeritava seljatoe kaldenurga sai Esprit omale alles 1987 aastal) ning reguleeritav on nimmetugi. Lotuse jaoks oli kaalu säästmine äärmiselt oluline. Nimmetoe reguleerimine käib näteks väikese käsipumba abil õhuga. Täpselt sellisega nagu on arsti vererõhu mõõtmise abinõul. Pumpad käsitsi vunki juurde, pealt kruviga lased välja. Kes suudab fotot heledamaks keerata, siis selline on näha juhi istme ees paremas nurgas põrandal.
Istmed ise on mugavad, kuid sportlikud. Külgtoed on vägagi agressiivsed, kuid teatava pehmusega, et kogukam inimene ennast väga sidrunina ei tunneks. Peatugi on väga heas asendis. Kujult ja tunnetuselt meenutavad e28 BMW M5 juhiistmeid, kuid ülesehituselt on täiesti erinevad.
Sõiduasend on selles autos tõepoolest hea. Istmepadja pinnalt auto põhjani on vaid mõned senitmeetrid, tagumikutunnetus on paigas. Külgtoed on enam kui piisavad, rool on mugav, kaugus roolini ja pedaalideni on hästi balansis, pearuumi on nüüd ka pikakasvulistele. Kõige olulisemaks mugava sõiduasendi juures on aga läbi salongi jooksev raami (steel backbone chassis) kesktala tunnel, mis töötab pika, laia ja mugava käetoena. Käigukang jääb sellise ehituse juures väga hästi käsitletavaks.
Siinsel fotol on näha ka selle auto salongis asuvad neli panipaika. Dokumenditasku istmete vahel kinnitatuna tulemüürile (mahutab silmini täis topitud A4 suuruses kiirköitja), käigukangi taga asuv kaanega laegas (mis on seest vaid 2-3cm kõrge ja mahutab pastaka ning kaks lülitit), dokumenditasku kaassõitja jalge kõrval ning kindalaegas armatuuris kaassõita ees. Viimane on aga juba üsna mahukas ja suudab mahutada isegi väiksema tulekustuti. Keskkonsooli laegas, või siis käetoe laegas nagu täna öelda armastatakse, on tõesti vaid paar sentimeetrit kõrge. Pastaka paneb ära, markeri ka, võib-olla mõne pisema taskulambigi. Lisaks on seal all peidus kaks lülitit, üks neist äärmiselt oluline. Nimelt peitub seal all tankimisavade avamise lüliti. Tankimisavasid on sellel autol kaks ning mõlemad on avatavad lüliti kaudu salongist. On olnud piisavalt juhtumeid, kus autol on kütus otsa saanud ning juht on lasknud auto teenindusse pukseerida, sest keegi ei tule selle peale ka, et tankimisavade lüliti on pistetud sellisesse kohta, kuhu peale pastapliiatsi midagi ei mahu. Teine lüliti, mis seal peitub, on aknatõstukite ülesliikumise kaitse aktiveerimiseks ja deaktiveerimiseks. Tähendab see seda, et kui lüliti on aktiivses asendis, siis akna üles liikudes ja sinna sõrme vahele jättes, liigub aken koheselt alla tagasi ilma, et sellest suuremat kisa tekiks. Väga huvitav funktsioon sellises sõidukikategoorias. Varasemalt pole ka ette tulnud, et selline asi nupu kaudu välja lülitatav oleks olnud...
Sellel fotol on suvaline kaader salongist, mis aga annab hoopis edasi Lotus Esprit kere muskulaarsust. Kui vaadata mistahes fotot sellest autost väljastpoolt, siis tundub, et tegemist on üsna tagasihoidliku sportliku autoga, mitte klassikalise 80ndate superauto kujuga. Ma ei tea miks, aga värv on Lotuse juures see, mis petab palju. Fotol on hästi näha selle auto tegelik külgmine formaat. Salong on nendel autodel võrdlemisi lai, kere aga veel laiem. Katusejoon on 1,1m kõrgusel maast. Uksed on paksud - selle annab hästi edasi tagatiiva profiil. Auto kere on alt kitsam. Seejärel laieneb rattakoobasteni, seejärel kahaneb taas. Tagumised külgmised aknad jooksevad kiiluna kokku tahapoole, tehes ruumi suurtele õhuvõtuavadele mootoriruumi tarbeks. See kõik on sellel fotol väga hästi näha. Lisaks üsna agressiivne tagatiib. Kes veel hoolega vaatab, siis on siin näha selle auto kaks tagaklaasi. Esimene eraldab salongi mootoriruumist, teine mootoriruumi väliskeskkonnast. Viimasel on ka kaks traati tagaklaasi soojendusesks.
Nagu salong üldiselt, on ka uksed sellel autol kaetud kvaliteetse nahaga. Mõlema ukse seest leiab Lotusele omaselt (standardvarustus) lülitid elektripeegiltele, elektriakendele ja sigaretisüütaja koos tuhatoosiga. Viimased kaks on olemas ka kõrvalistuja poolsel uksel. See tradistsioon on Esprit'ga kaasas käinud algusaastatest, sest Lotuse asutaja Colin Chapman oli suur suitsumees ning tema nõudmisel pidi igas härrasmehe sportautos olema tuhatoos koos sigaretisüütajaga.
Siin on näha uuendus, mille Esprit sai omale 1989 aastal - autoga pea risti avanevad esiuksed. Sellisesse madalasse autosse sisse- ja väljaronimine võib mõnele inimesele, eriti eakamatele ja kogukamatele, muutuda tõsiseks väljakutseks. Tihtipeale väljutakse neljakäpukil. Nii ka mina oma vanemast S3-st, kuigi ma ei ole ei pensionär ega ülekaaluline. Uksed on võrdlemisi pikad ning kui nad avanevad nii nagu me täna harjunud oleme, siis jäävad need välja käputavat sohvrit segama. 1989 SE mudelil ning sealt edasi, avanesid Esprit' uksed eelnevatest suisa 22cm enam. See on mõõdetud kaugeimast punktist võrreldes ukse hingega. Abi on sellest palju. Kõigi Lotus Esprit'de uksed (1976-2004) on seestpoolt värvitud mustaks ning varustatud otsas asuva punase hoiatustulega (aktiveerub ukse avamisel). Uks on iseenesest nagu nahk, mis tõmmatakse peale ukse sees asuvale ristkülikukujulisele kandvale talale. Tala on valmistatud alumiiniumist ning on sama kõrge, kui fotol nähtav alumiiniumist uksehing. Tala algabki ukse hingega ning lõpeb teises otsas oleva lukustiga.
Nüüd selle auto enim vihatud ja enim armastatud detail salongis - näidikute paneel juhile. Klassikaline briti luksusauto disain. Puidust spoon, mis on liimitud vineerist alusele ning kolmes osas armatuuri paigutatud. Kui täpne olla, siis on armatuuri see osa, mis jääb paneelist allapoole, samuti valmistatud vineerist põhjale, kuid kaetud nahaga. Paneelist leiab kaks rida hoiatus- ja infotulesid (need jäävad rooliratta taha peitu), nupud auto tuledele-viledele (jäävad samuti peitu, asuvad külgedel vertikaalasendis, nähtavad aga postituse esimesel ja teisel fotol ) ning rea näidikuid - (vasakult) mootoriõli temperatuur, mootoriõli rõhk (mehaaniline kell), tahhomeeter, turbo rõhk, spidomeeter (samuti trossiga mehaaniline, ülekanne käigukastist), jahutusvee temperatuur ning kütuse tase paakides. Lisaks digitaalne kell ja jäite hoiautslambid selle peal. Kaks musta nuppu üleval paremal ning vasakul on vastavalt näidikutepaneeli taustvalgustuse ning salongielementide taustvalgustuse dimmerid.
Paneeli puidust spoon on naturaalne. Olen uurinud, kuid ei ole täpselt aru saanud, kuidas neid Esprit'dele paigaldati. Teada on, et spooniga näidikutepaneel eksisteeris 4-silindrilistel Esprit'del aastatel 1989-1993 keskpaik (mudelid Turbo SE ja HighWing). 1989-1991 september oli materjaliks toonilt hele jalakas. Minule isiklikult selline toon ei meeldi. Edasi läheb juba keerulisemaks. Jalakas püsis valikus edasi, kuid 1991 aasta septembrist tekkis sinna kõrvale palju tumedam pähkel. Täpsel selline, nagu selles autos. Seda, kas autosse sai tellida jalakast või pähklist spooniga kellade paneeli nagu kuskil kirjas ei ole. Erinevate fotode läbitöötamisel tundub, et materjal valiti pigem salongi värvuse järgi (must nahk sai tumedama materjali ehk pähkli) ning teatud välisvärviga autodele. Pähkel esineb enamasti soojemate ja tumedamate kere toonidega Esprit'des, jalakas külmemate ja heledamate toonidega Esprit'des.
Mille üle on mul aga eriti hea meel, on see, et selles autos on spoon säilinud perfektselt - see on ka indikatsioon, et tegemist on pidevalt garaažis hoitud sõidukiga. Lotuse armatuuri spoon ning seda kattev lakk on äärmiselt vastuvõtlikud temperatuurile ja UV-le. Kümnest autost üheksal on spoon praguline ning lainetav. Paljudel juhtudel on spooni pinnalt ka tükid murdunud. Minu autol, ühtegi sellist defekti ei ole. Isegi lähedalt vaadates on näha puidu naturaalne struktuur ning seda kattev ja järgiv laki kiht. Väga-väga haruladne seisukord.
Kui rääkida Esprit'de kulumisest (läbisõidust), siis üldjuhul keegi nende autode odomeetri näppimisega ei tegele. Sellel ei ole mõtet, sest auto ei lähe kunagi (loe: vähegi arvestatava hinnaga) kaubaks ilma täidetud hooldusraamatu või puuduliku ajalooga. Ja nende autode puhul on hooldusraamatu sissekanded üsnagi hästi kontrollitavad. Iga Lotuse huviline teab, et kui sissekanded ei ole kontrollitavad, siis tähendab see ohumärki. Neid autosid tehti niivõrd vähe, et keegi ikka teab, kust see tulnud on ja mis sellega tehtud on (viide: Lotuse rahvusvahelised andmebaasid, foorumid ja entusiastide sotsiaalmeedia keskkonnad). Lisaks on olemas Esprit'de register, mida uuendavad jooksvalt autode omanikud ise. Nagu paljudel autodel, on ka Esprit'de puhul 101 detaili, mis viitavad ilmekalt auto võimalikule läbisõidule, selle varasema(te) omanike hoolsusest ning autosse investeeritud rahast. Enamus detaile on küll tehnilise poole peal, kuid midagi (lisaks armatuuri spoonile) leidub ka salongist. Näiteks erinevad kleepsud (mida on selles autos väga palju) ning pedaalid. Kahel pool pedaale asuvad mummulised katted, mis on tehtud vaiba auklikuks kulumise vastu. Pedaalid on lähestikku ning ruum kitsas. Vaibad kuluvad kiirelt, sest jalgadel on ruumi vähe. Ning neid on ääretult tülikas vahetada. Nad on suured ja liimitud. Seega, nende kulumisaste peaks vastama pedaalide kulumisele ning kui auku läbi ei ole, siis on tegemist juba väga vähe sõitnud masinaga. Lisaks gaasipedaal. See on Esprit'l erinevalt siduri- ja piduripedaalst värvitud pinnaga. Ja värvitud väga huvitava, kergelt struktuurse värviga. Kerge pilk gaasipedaali taha (mis nõuab küll akrobaatilisi võtteid või peeglit või siis mõlemat) ning kohe on selge, kas see on üle värvitud või mitte. Ja eks detektiivi tööd saab ka mujal teha, kui soovi on. Üldjuhul puudub selleks aga vajadus.
Ennist natuke valetasin ka. Tegelikult ikkagi ei ole 100% nahast ning 100% must salong. 1989 aastast alates tuli Esprit'ga tehasest kaasa kaks avatavat ning eemaldatavat katusepaneeli. Üks toonitud klaasist, teine auto tooni värvitud klaasplastist. Too viimane, mis on ka minu autol säilinud, omas heledast kangast polsterdust. Üldiselt on auto sisekuju ja istumise asend selline, et ega ei pane tähelegi, et lagi valge on. Endale tuli meelde alles fotot vaadates. Klaasist katusega on aga aru saada küll, kui päike pead kütma hakkab ning toa liialt valgeks teeb.
Lõpetuseks üks "teemast välja" foto. Kui Giugiaro disainitud kerega Esprit'd omasid tehasest kahte võtmekomplekti 3-4 võtmega, siis Stevens'i Esprit'l oli kaks komplekti kahe võtmega - süütevõti ja uksevõti. Pagasiruum ega tankimisavad enam võtmega lukustatavad ei olnud. Mõlemad originaalsed võtmekomplektid on sellel autol kenasti säilinud. Alarm ei ole paigaldatud tehasest. See on paigaldatud volitatud Lotuse töökoja poolt Saksamaal 4 kuud ja 23 päeva pärast seda, kui see auto uuena müügisalongist välja sõitis. Selleks ajaks oli vastne omanik jõudnud läbida 2700 kilomeetrit
Kui vaadata 70ndate-80ndate aastate superautode segmenti, siis saavad ilmselt kõik nõustuda, et need olid väliselt ilusad ja vägagi silmatorkavad autod. Sisemuselt aga oli asi hoopis teistmoodi. Autod olid madalad, seega maksti lõivu sõiduasendi eest. Väikeseeria käsitööautode salongide elemendid olid enamasti valmistatud vineerpõhjale, sestap kandilised ja nurgelised. Madal kere pidi saama kandvad ja turvalisust tagavad elemendid, seega kadus seest see vähenegi ruum. Ühesõnaga olenemata tootjast olid selle ajastu superautod seest pehmelt öeldes ebamugavad, askeetlikud ning väga vähese hulga lisavarustusega. Ka ega keegi nendega eriti pikemaid sõite ette ei tahtnud võtta - loomulikult oli siin juures ka teatav töökindluse komponent juures. Ühel tootjal ja mudelil enam, teisel vähem. Kuid probleemsed olid need kuskilt otsast kõik.
Seda olen oma mõlemas Esprit teemas korrutanud, et Lotuse suurim miinus Esprit puhul vaadates selle 28 aasta pikkust tootmisaega, on tema konservatiivne disain. Konservatiivne sellepärast, et 1976 aastal turule toodud Esprit kasutas sama põhja/veeremit, sama kere ja salongi ülesehitust 2004 aastani, mil viimane Esprit liinilt lahkus. See oli üüratult pikk aeg, kuid Lotusel ei olnud vahendeid ega võimalusi uue mudeli valmistamiseks antud segmendis. Millega aga Lotus suutis Esprit'd kogu selle aja vee peal hoida, oli ökonoomsus, väikesed ülalpidamiskulud, konkurentidest ehk pisut odavam sõiduki ostuhind ja ruumikas, hästi disainitud ning luksuslik salong. Enne, kui teemaga edasi liigun, siis saavad lugejad korraks pilgu heita sama aastakäigu Ferrari Testarossa, Lamborghini Countach ja DeTomaso Pantera salongi.
Lotus Esprit salong on üllatavalt mõnus koht kus olla, eriti Turbo SE ja Highwing mudelid (ning järgnenud S4 mudelite derivaadid). Highwing mudel paneb veel "i"-le täpi, sest see oli esimene mudel, mis sai omale mõningad disaineri Julian Thomsoni olulised muutatused nagu täiendav jalaruum laiuses (+4cm), täiendav ruum istme ja rooli vahel (+8cm), täiendav pearuum (+14cm) enam avanevad uksed (otstest mõõtes +22cm), laiemad istmed ning tulemüüri ümberpaigutuse tulemusena 3cm pikemaks muutunud kokpiti. Niivõrd mahukat salongi peamised konkurendid aga pakkuda ei suutnud. Tegelikult peitus saladus, et Lotus suutis salongi niivõrd palju ära mahutada ja saavutada väga mugava sõiduasendi hoopis selles, kuidas see auto ehitatud on. Saladus peitub klaasplastist monokokk keres ja selles, et Lotus on selle tehnoloogia üks pikemaaegseid ja edukaimaid viljelejaid. Kui konkurendid ehitasid oma autode keredesse sisse täiendavaid turvatalasid, siis Lotus seda tegema ei pidanud - tekkis oluline ruumisääst. Superautode puhul kasutati salongi konsoolide ja armatuuride toestamiseks palju torudest tugiraame, vineeri, plastikust paneele. See tähendas lisakaalu, nurgelist disaini ja taas ruumikulu. Lotus sai oma autode puhul kõike seda vältida, sest enamus sisustusest on kruvitud-liimitud otse monokoki sisepindadele, mis olid pika arenduse käigus juba õigele kohale "loksunud". Sisustuselemendid nagu piilarite katted, armatuur, keskkonsooli vähesed elemendid jms on tehtud õhukesest klaasplastist ja kaetud kanga või nahaga ning seejärel vaid mõne vähese kerge kinnitusvahendiga paigale fikseeritud. Väga minimalistlik ülesehitus, mis annab kokkuvõttes nii kaalusäästu kui mugavust. Ja seda mugavust tõstis Lotus autotoojana Esprit puhul alati esile.
Salongi disain on maitse asi. See on britilik ja see on neile omaselt konservatiivne. Kui aga need paar asja kõrvale jätta, siis näeme, et sellel autol on tõepoolest palju pakkuda. Palun mitte võrrelda sama ajastu laiatarbe BMWde, Audide, MB-de, US rauaga jne. Need olid suuremad, raskemad, aeglasemad ning hoopis teisele tarbijagrupile loodud sõidukid. Vaatame ikkagi superautosid, kus võimalused olid piiratud. Kõigepealt sõiduasend. Stevens'i (ja ka Thomsoni) Lotuses ei istu sa päris lamavas asendis. Istme põhi on väga madalal ja seetõttu on võimalik anda istme seljatoele võrdlemisi juhisõbralik kaldenurk. Pedaalide ja rooli asend on hea - kiire sõidu harrastajale ideaalne. Nähtavus ette väga hea, külgedele hea ja taha isegi väga hea võrreldes konkureerivate toodetega. Nurgad salongis on võrdlemisi kumerad ja materjalid viimase peal - kvaliteetne nahktuba kõikjal. Kangast või isegi poolnahast sisu sellele autole ei pakutud. Superauto kohta eksklusiivsema standardvarustuse nimekiri on üllatavalt pikk. See, mis Esprit puhul oli standardvarustuses, seda ei olnud paljudel konkurentidel isegi mitte lisavarustuses. Näiteks kuulusid iga 1989 aasta Esprit SE standardvarustusse konditsioneer, täisnahk tuba, puitspooniga kaetud näidikute- ja lülitipaneel, 3-astmeline jäähoiatussüsteem, elektriliselt reguleeritavad soojendusega tahavaatepeeglid, tagaklaasisoojendus, elektriliselt juhitav antenn, kesklukk, kaks teisaldatavat katusepaneeli (klaas ja plastpaneel) mis töötavad katuseluugina, armatuuri ja salongivalgustuse dimmerid, akende ülesliikumise kaitsesüsteem, neli erinevat panipaika salongis, neli kõlarit stereosüsteemile, elektriliselt avatavad tankimisavad mõlemal küljel. See kõik võib tunduda iseenesest mõistetavana, kuid see kõik oli see, millest selle klassi autode puhul esimesena loobuti. Miks? Võtmesõna on kaalusääst. Ferrari, Lamborghini, DeTomaso, Maserati jt omasid suuri ja raskeid jõuallikaid. Nende autode kered olid ehuslikult raskemad. Iga lisakilo tähendas konkurendile alla jäämist nii suutlikkuse kui ruumikuse osas. Lotuse klaasplastist monokokk oli aga kerge. Raam ise kaalub olenevalt modifikatsioonist kõigest 60kg kopikatega, tühja kere tõstad kahe mehega, 4-silindriline turbo-chargecooled mootor on olulisemalt kergem kui konkurentide V8 ja V12 mootorid. Kõik see ladus hea aluse selleks, et auto saaks kohe eos korraliku varustustaseme ja "hulgaliselt" kaubaruumi ning panipaiku.
Käesolev Lotus Esprit Highwing omab harvaesinevat musta salongi (trim "Raven"). Ega 1989-1993 toodetud Espri'del palju valikuid polnud. Oligi must "Raven" ja hele "Cream". Kuna superautod rändavad enamasti ikkagi soojematesse kliimadesse, siis see oli ka põhjuseks, miks hele sisu oli enim eelistatud. 1994 aastast lisandusid valikusse mõningad "limited edition" toonid ja materjalid, kuid sisuliselt jäigi must ja kreemjas sisu Esprit sõitjateruumi kaunistama kuni tootmise lõpetamiseni 2004 aastal. Erinevalt Giugiaro Esprit'st on Stevens'i ja Thompsoni Esprit salongide koostekvaliteedile pandud väga tugevat rõhku. Pinnad on kõik pehmed, õmblused on kenad, midagi ei lotenda ega nagise. Pean olema ka õnnelik, sest selle auto salong on säilinud erakordselt hästi ja erakordselt originaalsena. Kõik ajastukohased detailid on paigas, kulumisaste on väga madal, sisu on perioodiliselt hooldatud, rebendid ja defektid puuduvad. Fotol on näha, et salongis on võrdlemisi tänapäevane stereo. Nii ta on. Huvitav fakt (sellest oli ka eespool juttu) on see, et need autod tulid tehasest kõik välja stereo valmidusega. Olemas olid neli kõlarit (kaks armatuuris, kaks istmete külgedel all), stereo sahtel kattega, kogu kaabeldus ning el.antenn. Seadet ennast aga tehasest ei paigaldatud. Kui klient seda soovis, siis sobiva mudeli sai ta diileri juures kataloogist välja valida ning diiler selle ka paika kruvis. Konditsioneer, mille juhtpaneel on stereo all, on Esprit puhul alati olnud manuaalne. Ehk siis mitte automaatne kliimasüsteem, vaid manuaalne konditsioneer. Jällegi huvitav fakt siia juurde - Lotus Esprit'dele alates 1976 aastast alates on olnud võimalik tellida konditsioneeri. 1976-1980 pakkus seda võimalust tootja koostööpartner. 1980 aastast hakkas paigaldamine auto toomisprotsessi käigus. 1989 aastast alates on tegemist standardvarustusse kuuluva seadmega.
1992 aastal sai Esprit omale väikese upgrade'i istmete näol. Ei olnud täiesti uued istmed, vaid taas pisut järele aidatud. Istmed on reguleeritavad edasi tagasi, reguleeritav on seljatoe kaldenurk (taas fakt: regleeritava seljatoe kaldenurga sai Esprit omale alles 1987 aastal) ning reguleeritav on nimmetugi. Lotuse jaoks oli kaalu säästmine äärmiselt oluline. Nimmetoe reguleerimine käib näteks väikese käsipumba abil õhuga. Täpselt sellisega nagu on arsti vererõhu mõõtmise abinõul. Pumpad käsitsi vunki juurde, pealt kruviga lased välja. Kes suudab fotot heledamaks keerata, siis selline on näha juhi istme ees paremas nurgas põrandal.
Istmed ise on mugavad, kuid sportlikud. Külgtoed on vägagi agressiivsed, kuid teatava pehmusega, et kogukam inimene ennast väga sidrunina ei tunneks. Peatugi on väga heas asendis. Kujult ja tunnetuselt meenutavad e28 BMW M5 juhiistmeid, kuid ülesehituselt on täiesti erinevad.
Sõiduasend on selles autos tõepoolest hea. Istmepadja pinnalt auto põhjani on vaid mõned senitmeetrid, tagumikutunnetus on paigas. Külgtoed on enam kui piisavad, rool on mugav, kaugus roolini ja pedaalideni on hästi balansis, pearuumi on nüüd ka pikakasvulistele. Kõige olulisemaks mugava sõiduasendi juures on aga läbi salongi jooksev raami (steel backbone chassis) kesktala tunnel, mis töötab pika, laia ja mugava käetoena. Käigukang jääb sellise ehituse juures väga hästi käsitletavaks.
Siinsel fotol on näha ka selle auto salongis asuvad neli panipaika. Dokumenditasku istmete vahel kinnitatuna tulemüürile (mahutab silmini täis topitud A4 suuruses kiirköitja), käigukangi taga asuv kaanega laegas (mis on seest vaid 2-3cm kõrge ja mahutab pastaka ning kaks lülitit), dokumenditasku kaassõitja jalge kõrval ning kindalaegas armatuuris kaassõita ees. Viimane on aga juba üsna mahukas ja suudab mahutada isegi väiksema tulekustuti. Keskkonsooli laegas, või siis käetoe laegas nagu täna öelda armastatakse, on tõesti vaid paar sentimeetrit kõrge. Pastaka paneb ära, markeri ka, võib-olla mõne pisema taskulambigi. Lisaks on seal all peidus kaks lülitit, üks neist äärmiselt oluline. Nimelt peitub seal all tankimisavade avamise lüliti. Tankimisavasid on sellel autol kaks ning mõlemad on avatavad lüliti kaudu salongist. On olnud piisavalt juhtumeid, kus autol on kütus otsa saanud ning juht on lasknud auto teenindusse pukseerida, sest keegi ei tule selle peale ka, et tankimisavade lüliti on pistetud sellisesse kohta, kuhu peale pastapliiatsi midagi ei mahu. Teine lüliti, mis seal peitub, on aknatõstukite ülesliikumise kaitse aktiveerimiseks ja deaktiveerimiseks. Tähendab see seda, et kui lüliti on aktiivses asendis, siis akna üles liikudes ja sinna sõrme vahele jättes, liigub aken koheselt alla tagasi ilma, et sellest suuremat kisa tekiks. Väga huvitav funktsioon sellises sõidukikategoorias. Varasemalt pole ka ette tulnud, et selline asi nupu kaudu välja lülitatav oleks olnud...
Sellel fotol on suvaline kaader salongist, mis aga annab hoopis edasi Lotus Esprit kere muskulaarsust. Kui vaadata mistahes fotot sellest autost väljastpoolt, siis tundub, et tegemist on üsna tagasihoidliku sportliku autoga, mitte klassikalise 80ndate superauto kujuga. Ma ei tea miks, aga värv on Lotuse juures see, mis petab palju. Fotol on hästi näha selle auto tegelik külgmine formaat. Salong on nendel autodel võrdlemisi lai, kere aga veel laiem. Katusejoon on 1,1m kõrgusel maast. Uksed on paksud - selle annab hästi edasi tagatiiva profiil. Auto kere on alt kitsam. Seejärel laieneb rattakoobasteni, seejärel kahaneb taas. Tagumised külgmised aknad jooksevad kiiluna kokku tahapoole, tehes ruumi suurtele õhuvõtuavadele mootoriruumi tarbeks. See kõik on sellel fotol väga hästi näha. Lisaks üsna agressiivne tagatiib. Kes veel hoolega vaatab, siis on siin näha selle auto kaks tagaklaasi. Esimene eraldab salongi mootoriruumist, teine mootoriruumi väliskeskkonnast. Viimasel on ka kaks traati tagaklaasi soojendusesks.
Nagu salong üldiselt, on ka uksed sellel autol kaetud kvaliteetse nahaga. Mõlema ukse seest leiab Lotusele omaselt (standardvarustus) lülitid elektripeegiltele, elektriakendele ja sigaretisüütaja koos tuhatoosiga. Viimased kaks on olemas ka kõrvalistuja poolsel uksel. See tradistsioon on Esprit'ga kaasas käinud algusaastatest, sest Lotuse asutaja Colin Chapman oli suur suitsumees ning tema nõudmisel pidi igas härrasmehe sportautos olema tuhatoos koos sigaretisüütajaga.
Siin on näha uuendus, mille Esprit sai omale 1989 aastal - autoga pea risti avanevad esiuksed. Sellisesse madalasse autosse sisse- ja väljaronimine võib mõnele inimesele, eriti eakamatele ja kogukamatele, muutuda tõsiseks väljakutseks. Tihtipeale väljutakse neljakäpukil. Nii ka mina oma vanemast S3-st, kuigi ma ei ole ei pensionär ega ülekaaluline. Uksed on võrdlemisi pikad ning kui nad avanevad nii nagu me täna harjunud oleme, siis jäävad need välja käputavat sohvrit segama. 1989 SE mudelil ning sealt edasi, avanesid Esprit' uksed eelnevatest suisa 22cm enam. See on mõõdetud kaugeimast punktist võrreldes ukse hingega. Abi on sellest palju. Kõigi Lotus Esprit'de uksed (1976-2004) on seestpoolt värvitud mustaks ning varustatud otsas asuva punase hoiatustulega (aktiveerub ukse avamisel). Uks on iseenesest nagu nahk, mis tõmmatakse peale ukse sees asuvale ristkülikukujulisele kandvale talale. Tala on valmistatud alumiiniumist ning on sama kõrge, kui fotol nähtav alumiiniumist uksehing. Tala algabki ukse hingega ning lõpeb teises otsas oleva lukustiga.
Nüüd selle auto enim vihatud ja enim armastatud detail salongis - näidikute paneel juhile. Klassikaline briti luksusauto disain. Puidust spoon, mis on liimitud vineerist alusele ning kolmes osas armatuuri paigutatud. Kui täpne olla, siis on armatuuri see osa, mis jääb paneelist allapoole, samuti valmistatud vineerist põhjale, kuid kaetud nahaga. Paneelist leiab kaks rida hoiatus- ja infotulesid (need jäävad rooliratta taha peitu), nupud auto tuledele-viledele (jäävad samuti peitu, asuvad külgedel vertikaalasendis, nähtavad aga postituse esimesel ja teisel fotol ) ning rea näidikuid - (vasakult) mootoriõli temperatuur, mootoriõli rõhk (mehaaniline kell), tahhomeeter, turbo rõhk, spidomeeter (samuti trossiga mehaaniline, ülekanne käigukastist), jahutusvee temperatuur ning kütuse tase paakides. Lisaks digitaalne kell ja jäite hoiautslambid selle peal. Kaks musta nuppu üleval paremal ning vasakul on vastavalt näidikutepaneeli taustvalgustuse ning salongielementide taustvalgustuse dimmerid.
Paneeli puidust spoon on naturaalne. Olen uurinud, kuid ei ole täpselt aru saanud, kuidas neid Esprit'dele paigaldati. Teada on, et spooniga näidikutepaneel eksisteeris 4-silindrilistel Esprit'del aastatel 1989-1993 keskpaik (mudelid Turbo SE ja HighWing). 1989-1991 september oli materjaliks toonilt hele jalakas. Minule isiklikult selline toon ei meeldi. Edasi läheb juba keerulisemaks. Jalakas püsis valikus edasi, kuid 1991 aasta septembrist tekkis sinna kõrvale palju tumedam pähkel. Täpsel selline, nagu selles autos. Seda, kas autosse sai tellida jalakast või pähklist spooniga kellade paneeli nagu kuskil kirjas ei ole. Erinevate fotode läbitöötamisel tundub, et materjal valiti pigem salongi värvuse järgi (must nahk sai tumedama materjali ehk pähkli) ning teatud välisvärviga autodele. Pähkel esineb enamasti soojemate ja tumedamate kere toonidega Esprit'des, jalakas külmemate ja heledamate toonidega Esprit'des.
Mille üle on mul aga eriti hea meel, on see, et selles autos on spoon säilinud perfektselt - see on ka indikatsioon, et tegemist on pidevalt garaažis hoitud sõidukiga. Lotuse armatuuri spoon ning seda kattev lakk on äärmiselt vastuvõtlikud temperatuurile ja UV-le. Kümnest autost üheksal on spoon praguline ning lainetav. Paljudel juhtudel on spooni pinnalt ka tükid murdunud. Minu autol, ühtegi sellist defekti ei ole. Isegi lähedalt vaadates on näha puidu naturaalne struktuur ning seda kattev ja järgiv laki kiht. Väga-väga haruladne seisukord.
Kui rääkida Esprit'de kulumisest (läbisõidust), siis üldjuhul keegi nende autode odomeetri näppimisega ei tegele. Sellel ei ole mõtet, sest auto ei lähe kunagi (loe: vähegi arvestatava hinnaga) kaubaks ilma täidetud hooldusraamatu või puuduliku ajalooga. Ja nende autode puhul on hooldusraamatu sissekanded üsnagi hästi kontrollitavad. Iga Lotuse huviline teab, et kui sissekanded ei ole kontrollitavad, siis tähendab see ohumärki. Neid autosid tehti niivõrd vähe, et keegi ikka teab, kust see tulnud on ja mis sellega tehtud on (viide: Lotuse rahvusvahelised andmebaasid, foorumid ja entusiastide sotsiaalmeedia keskkonnad). Lisaks on olemas Esprit'de register, mida uuendavad jooksvalt autode omanikud ise. Nagu paljudel autodel, on ka Esprit'de puhul 101 detaili, mis viitavad ilmekalt auto võimalikule läbisõidule, selle varasema(te) omanike hoolsusest ning autosse investeeritud rahast. Enamus detaile on küll tehnilise poole peal, kuid midagi (lisaks armatuuri spoonile) leidub ka salongist. Näiteks erinevad kleepsud (mida on selles autos väga palju) ning pedaalid. Kahel pool pedaale asuvad mummulised katted, mis on tehtud vaiba auklikuks kulumise vastu. Pedaalid on lähestikku ning ruum kitsas. Vaibad kuluvad kiirelt, sest jalgadel on ruumi vähe. Ning neid on ääretult tülikas vahetada. Nad on suured ja liimitud. Seega, nende kulumisaste peaks vastama pedaalide kulumisele ning kui auku läbi ei ole, siis on tegemist juba väga vähe sõitnud masinaga. Lisaks gaasipedaal. See on Esprit'l erinevalt siduri- ja piduripedaalst värvitud pinnaga. Ja värvitud väga huvitava, kergelt struktuurse värviga. Kerge pilk gaasipedaali taha (mis nõuab küll akrobaatilisi võtteid või peeglit või siis mõlemat) ning kohe on selge, kas see on üle värvitud või mitte. Ja eks detektiivi tööd saab ka mujal teha, kui soovi on. Üldjuhul puudub selleks aga vajadus.
Ennist natuke valetasin ka. Tegelikult ikkagi ei ole 100% nahast ning 100% must salong. 1989 aastast alates tuli Esprit'ga tehasest kaasa kaks avatavat ning eemaldatavat katusepaneeli. Üks toonitud klaasist, teine auto tooni värvitud klaasplastist. Too viimane, mis on ka minu autol säilinud, omas heledast kangast polsterdust. Üldiselt on auto sisekuju ja istumise asend selline, et ega ei pane tähelegi, et lagi valge on. Endale tuli meelde alles fotot vaadates. Klaasist katusega on aga aru saada küll, kui päike pead kütma hakkab ning toa liialt valgeks teeb.
Lõpetuseks üks "teemast välja" foto. Kui Giugiaro disainitud kerega Esprit'd omasid tehasest kahte võtmekomplekti 3-4 võtmega, siis Stevens'i Esprit'l oli kaks komplekti kahe võtmega - süütevõti ja uksevõti. Pagasiruum ega tankimisavad enam võtmega lukustatavad ei olnud. Mõlemad originaalsed võtmekomplektid on sellel autol kenasti säilinud. Alarm ei ole paigaldatud tehasest. See on paigaldatud volitatud Lotuse töökoja poolt Saksamaal 4 kuud ja 23 päeva pärast seda, kui see auto uuena müügisalongist välja sõitis. Selleks ajaks oli vastne omanik jõudnud läbida 2700 kilomeetrit