14-12-2024, 01:08 AM
Kilde kirjutamata memuaarist…
Ülgemetsa kolmeklassilises algkoolis viljeleti kooli matemaatikaõpetaja Herbert Koidukiire eestvedamisel koorilaulu. Arseni laulis kooris kolm aastat ning selle ajaga sai paika tema muusikalise maailmavaate alustala: Georg Otsa poolt kuulsaks lauldud „Olgu jääv meile päike“. Pärast kolme aastat visa õppimist astusid koolinoored selle lauluga ülesse kolhoosi lõikuspeol. Esinemist saatis suur edu: laud oli viinast lage juba enne noorte lahkumist klubi püünelt. Soe tunne edukast esinemisest saatus Arsenit aga ka edaspidises elus ja nii süttis sära ta silmas iga kord, kui Georg Otsa mahe hääl tuttava palaga raadio- või tele-eetrist kõrvadesse pihustus.
Arseni muusikalist maitset mõjutas aga kõige rohkem naaberküla Akordioni-Juss, üle külanõukogu pillimees, kes mängis siis, kui paluti ja ka siis, kui ei palutud. Kui tema oma Weltmeistrile (veel sõjatrofee, ühesilmselt sõjaveteran Vassililt pudeli viina eest ostetud) sõrmed takka ajas, tegi see pill samasugust imelist häält nagu indlevad mullikad kolhoosi karjamaal. Ja mõjus samamoodi: kõik küla vallalised ja vallatud kogunesid Jussi ümber nagu võluväel. Ning kui veel Juss oma suu lahti tegi ja laulma hakkas, et „eit oli all ja taat oli pääl, rege rautasid nad sääl, mina nurgas teki all, vagusi kui lambatall“, võinuks Jaak Joala ennast näost roheliseks kadestada: populaarsemat moosekanti siinpool Uuraleid polnud kohe kindlasti. Või siis vähemalt Türi-Paide-Tammsalu raudtee teise ja kolmanda kilomeetri vahel.
Kuigi Arseni pilli mängida ei osanud, siis Jussi tekstid jäi mälukurdude vahele paremini kui ükskõik milline koolis nõutud kohustuslik luuletus. Eks seal oli väike omakasu ka: Arseni oli veidi häbelik poiss ja seetõttu lootis ta, et laenatud lembelüürika kasutamine tagab õrnema soo juures suurema edu. Aga ikkagi jäi midagi puudu. Naise Arseni lõpuks ikka sai, aga see käis oodatule pigem vastupidiselt: mitte Arseni ei võtnud naist, vaid naine võttis Arseni.
Jussi laulud aga jäid ning Arseni ümises neid vahel endamisi, kui mõned Kuldsed Odrad või Žigulid noorpõlvemälestusi ajukurdude vahelt pinnale uhtusid. Avalikult ta neid esitada enam ei julgenud, sest veidi vindisena ämma 50ndal sünnipäeval algatatud ühislaulmine lõppes abikaasalt saadud kolmenädalase disklahviga. Naise kinga jälge oma turjal kandis Arseni veel pikalt kui väärikat tunnusmärki ühiselt saavutatud kodurahust.
Sellest tingituna oli Arseni oma sõprade ringis tuntud kui ekspert muusika, naiste hinge ja torutööde alal. Tavaliselt polnud pärast teist ringi vaja enam kellelegi tõestada, et Meie Mehe „Settekaevu sultan“ ja Mati Nuude „Seitse kivist inglit“ on kohaliku muusikaajaloo vaieldamatud tippteosed. „Kui ikka mune märjaks ei võta, pole tegu õige muusikaga!“ oli ekspertidest võttegrupp veendunud. Neljanda ringi järel tuli aga Arseni naine ja saatis ekspertgrupi tegelema astronoomiaga. See tähendab siis kuu peale.
Õnnetu ekspert taandus aga oma kunstnikerdustega esmaabikappide kollektsiooni keskele, mediteerima Fred Jüssi Ööülikooli loengu „Vaikus kui loodusvara“ üle. Vaikus saabus küll alles siis, kui naine magama läks. Loodusvara oli aga peidus 1936.aastal Saksamaal Opeli tehases toodetud kolmevärvilise metallist esmaabikapi taga. Kirja „Vankrimääre. Tökat“ kandev pudel sisaldas kõike vajalikku, et siseneda John Cage legendaarse pala „4.33“ maailma. „Ei mõisteta moodsal ajal ikka õige muusika ilu,“ mõtles Arseni ja hakkas omaette ümisema: „Olgu jääv meile päike, olgu jääv meile taevas, olgu jääv meile ema, olgu jääv minu rõõm!“
Rõõm aga loksus vaikselt klaasis.
NB! Kõik sarnasused reaalsete isikute, kohtade ja olukordadega ning Viktor Astafjevi raamatuga „Kurb detektiiv“ on juhuslikud ja autori väljamõeldis.
Ülgemetsa kolmeklassilises algkoolis viljeleti kooli matemaatikaõpetaja Herbert Koidukiire eestvedamisel koorilaulu. Arseni laulis kooris kolm aastat ning selle ajaga sai paika tema muusikalise maailmavaate alustala: Georg Otsa poolt kuulsaks lauldud „Olgu jääv meile päike“. Pärast kolme aastat visa õppimist astusid koolinoored selle lauluga ülesse kolhoosi lõikuspeol. Esinemist saatis suur edu: laud oli viinast lage juba enne noorte lahkumist klubi püünelt. Soe tunne edukast esinemisest saatus Arsenit aga ka edaspidises elus ja nii süttis sära ta silmas iga kord, kui Georg Otsa mahe hääl tuttava palaga raadio- või tele-eetrist kõrvadesse pihustus.
Arseni muusikalist maitset mõjutas aga kõige rohkem naaberküla Akordioni-Juss, üle külanõukogu pillimees, kes mängis siis, kui paluti ja ka siis, kui ei palutud. Kui tema oma Weltmeistrile (veel sõjatrofee, ühesilmselt sõjaveteran Vassililt pudeli viina eest ostetud) sõrmed takka ajas, tegi see pill samasugust imelist häält nagu indlevad mullikad kolhoosi karjamaal. Ja mõjus samamoodi: kõik küla vallalised ja vallatud kogunesid Jussi ümber nagu võluväel. Ning kui veel Juss oma suu lahti tegi ja laulma hakkas, et „eit oli all ja taat oli pääl, rege rautasid nad sääl, mina nurgas teki all, vagusi kui lambatall“, võinuks Jaak Joala ennast näost roheliseks kadestada: populaarsemat moosekanti siinpool Uuraleid polnud kohe kindlasti. Või siis vähemalt Türi-Paide-Tammsalu raudtee teise ja kolmanda kilomeetri vahel.
Kuigi Arseni pilli mängida ei osanud, siis Jussi tekstid jäi mälukurdude vahele paremini kui ükskõik milline koolis nõutud kohustuslik luuletus. Eks seal oli väike omakasu ka: Arseni oli veidi häbelik poiss ja seetõttu lootis ta, et laenatud lembelüürika kasutamine tagab õrnema soo juures suurema edu. Aga ikkagi jäi midagi puudu. Naise Arseni lõpuks ikka sai, aga see käis oodatule pigem vastupidiselt: mitte Arseni ei võtnud naist, vaid naine võttis Arseni.
Jussi laulud aga jäid ning Arseni ümises neid vahel endamisi, kui mõned Kuldsed Odrad või Žigulid noorpõlvemälestusi ajukurdude vahelt pinnale uhtusid. Avalikult ta neid esitada enam ei julgenud, sest veidi vindisena ämma 50ndal sünnipäeval algatatud ühislaulmine lõppes abikaasalt saadud kolmenädalase disklahviga. Naise kinga jälge oma turjal kandis Arseni veel pikalt kui väärikat tunnusmärki ühiselt saavutatud kodurahust.
Sellest tingituna oli Arseni oma sõprade ringis tuntud kui ekspert muusika, naiste hinge ja torutööde alal. Tavaliselt polnud pärast teist ringi vaja enam kellelegi tõestada, et Meie Mehe „Settekaevu sultan“ ja Mati Nuude „Seitse kivist inglit“ on kohaliku muusikaajaloo vaieldamatud tippteosed. „Kui ikka mune märjaks ei võta, pole tegu õige muusikaga!“ oli ekspertidest võttegrupp veendunud. Neljanda ringi järel tuli aga Arseni naine ja saatis ekspertgrupi tegelema astronoomiaga. See tähendab siis kuu peale.
Õnnetu ekspert taandus aga oma kunstnikerdustega esmaabikappide kollektsiooni keskele, mediteerima Fred Jüssi Ööülikooli loengu „Vaikus kui loodusvara“ üle. Vaikus saabus küll alles siis, kui naine magama läks. Loodusvara oli aga peidus 1936.aastal Saksamaal Opeli tehases toodetud kolmevärvilise metallist esmaabikapi taga. Kirja „Vankrimääre. Tökat“ kandev pudel sisaldas kõike vajalikku, et siseneda John Cage legendaarse pala „4.33“ maailma. „Ei mõisteta moodsal ajal ikka õige muusika ilu,“ mõtles Arseni ja hakkas omaette ümisema: „Olgu jääv meile päike, olgu jääv meile taevas, olgu jääv meile ema, olgu jääv minu rõõm!“
Rõõm aga loksus vaikselt klaasis.
NB! Kõik sarnasused reaalsete isikute, kohtade ja olukordadega ning Viktor Astafjevi raamatuga „Kurb detektiiv“ on juhuslikud ja autori väljamõeldis.
Life\'s journey is not to arrive at the grave safely in a well preserved body, but rather to skid in sideways, totally worn out, shouting \"Holy s--t!....What a ride!