06-02-2025, 10:37 AM
Hobimatemaatiku ja hobimajandusteadlasena lisan siia ka tõdemuse, et mitte igaüks meist ei saa endale lubada uue auto soetamist. See on sisuliselt sama olukord nagu vaadata põlastavalt laenuga kodu ostnud inimest, kes lõpptulemina maksab oma kodu eest pangaintressidega mõnikord lausa kahekordse hinna. Hulgi saabki odavamalt, kuid kõigil ei ole võimalik hulgi osta raha puudumisel. Kui igal aastal on vaja sõita näiteks 5000 km, siis uue auto soetamine keskkonnajälge ei vähenda. Ja kõige olulisem - kui kogu aeg asendame vanemad autod uuematega, siis tuleb ka midagi teha nende kasutusest kõrvaldatud autodega. Nende ressurss jääb kasutamata, st nad ei jõua ka selle läbisõiduni, mida me ka uue auto ostmisel arvutame, et jõuda väiksema CO2 emissioonini. Rääkimata utiliseerimise kuludest ja sellega kaasnevad emissioonist.
Teisisõnu - kui kõik korraga otsustavad senised autod täiesti uute vastu vahetada, siis CO2 emissioon mitte ei vähene, vaid suureneb. Ringmajandus ning asjade lõpuni kasutamine on selles valguses palju säästlikum. Negatiivne külg meie väikese nurgakese valguses on see, mis toimus näiteks 90ndatel. Jõukad riigid müüsid oma vanad tossavad autod meile ja sõitsid ise vähem saastavate ja turvalisematega. Meil siin olukord emissiooni mõttes halvenes (kuigi olime palju paremas olukorras võrreldes varasema tasemega), aga maailma mastaapi silmas pidades jäi asi tasakaalu. Võib-olla ka mitte, sest üldine CO2 emissioon nagunii kogu aeg suureneb.
Selles valguses on tegelikult natuke imelik siin Eestimaal rääkida prügi sorteerimisest ja rohelisest energiast, kui Ukrainas paugutatakse taevasse hoomamatu kogus kahjulikke aineid või Aasias toodetakse igasuguseid keskkonnanõudeid eirates uusi tooteid Euroopast kordades odavamalt. Ma vaatan kurbusega neid inimesi, kes uhkusega kuulutavad, et ostsid Hiinast odava pastapiliiatsi, mis talle siia lennukiga "tasuta" kohale saadeti. Või sõidavad laevaga Helisingisse odavat juustu ja sinki ostma. Natuke selline püksi pissimise olukord - algul on nagu soe, kuid lõpuks Eestis majandust ei ole. Seega ka palka ei saa. Ennast vaenlase eest kaitsta ei jõua ning kui poolakas meile enam kartulit ja tomatit ei saada, siis imeme pöialt, kuna Eestis me enam midagi ei tooda. Elagu maailmamajandus. Aga keegi peab see loll olema, kes alustab neid protsesse, mis meile maailma lõppu tähistaval kellal sekundeid juurde annab. Üks sellest on vaatamata hinnalipikule eelistada kodumaist toodangut - mitte ostma Hiina pastakat kohalikust kirjatarvete poest, vaid just pöörama tähelepanu sellele, et konkreetne ost paneks raha ringlema Eestis, mitte ei saadaks seda kuhugi mujale.
Elektriauto on tore asi, aga see on sama nagu osta endale esmaspäeval külmkappi õlut ja siis kiidelda, et terve nädal joon igal õhtul tasuta. Ja mida kallima õlu ostan, seda suurem tundub võit. Nagu selles loos, kus tudeng kirjutab isale oma kokkuhoidlikust eluviisist suures linnas.
"Kallis isa! Ma elan siin väga kokkuhoidlikult. Kui teised tudengid sõidavad bussiga loengutesse, siis mina jooksen bussi järel ja hoian bussipileti raha kokku"
Isa vastab - Loll oled. Jookse takso järel, hoida rohkem kokku.
Moraal on selles, et säästa saab seda, mis on olemas. Mida ei ole, seda ei saa ka kokku hoida.
Teisisõnu - kui kõik korraga otsustavad senised autod täiesti uute vastu vahetada, siis CO2 emissioon mitte ei vähene, vaid suureneb. Ringmajandus ning asjade lõpuni kasutamine on selles valguses palju säästlikum. Negatiivne külg meie väikese nurgakese valguses on see, mis toimus näiteks 90ndatel. Jõukad riigid müüsid oma vanad tossavad autod meile ja sõitsid ise vähem saastavate ja turvalisematega. Meil siin olukord emissiooni mõttes halvenes (kuigi olime palju paremas olukorras võrreldes varasema tasemega), aga maailma mastaapi silmas pidades jäi asi tasakaalu. Võib-olla ka mitte, sest üldine CO2 emissioon nagunii kogu aeg suureneb.
Selles valguses on tegelikult natuke imelik siin Eestimaal rääkida prügi sorteerimisest ja rohelisest energiast, kui Ukrainas paugutatakse taevasse hoomamatu kogus kahjulikke aineid või Aasias toodetakse igasuguseid keskkonnanõudeid eirates uusi tooteid Euroopast kordades odavamalt. Ma vaatan kurbusega neid inimesi, kes uhkusega kuulutavad, et ostsid Hiinast odava pastapiliiatsi, mis talle siia lennukiga "tasuta" kohale saadeti. Või sõidavad laevaga Helisingisse odavat juustu ja sinki ostma. Natuke selline püksi pissimise olukord - algul on nagu soe, kuid lõpuks Eestis majandust ei ole. Seega ka palka ei saa. Ennast vaenlase eest kaitsta ei jõua ning kui poolakas meile enam kartulit ja tomatit ei saada, siis imeme pöialt, kuna Eestis me enam midagi ei tooda. Elagu maailmamajandus. Aga keegi peab see loll olema, kes alustab neid protsesse, mis meile maailma lõppu tähistaval kellal sekundeid juurde annab. Üks sellest on vaatamata hinnalipikule eelistada kodumaist toodangut - mitte ostma Hiina pastakat kohalikust kirjatarvete poest, vaid just pöörama tähelepanu sellele, et konkreetne ost paneks raha ringlema Eestis, mitte ei saadaks seda kuhugi mujale.
Elektriauto on tore asi, aga see on sama nagu osta endale esmaspäeval külmkappi õlut ja siis kiidelda, et terve nädal joon igal õhtul tasuta. Ja mida kallima õlu ostan, seda suurem tundub võit. Nagu selles loos, kus tudeng kirjutab isale oma kokkuhoidlikust eluviisist suures linnas.
"Kallis isa! Ma elan siin väga kokkuhoidlikult. Kui teised tudengid sõidavad bussiga loengutesse, siis mina jooksen bussi järel ja hoian bussipileti raha kokku"
Isa vastab - Loll oled. Jookse takso järel, hoida rohkem kokku.
Moraal on selles, et säästa saab seda, mis on olemas. Mida ei ole, seda ei saa ka kokku hoida.