12-03-2025, 11:46 AM
Esprit S3 disintegreerumise protsess on aeglane, kuid pöördumatu. Suur osa ajast on kulunud eelkõige kerele kinnituvate detailide eemaldamisele, markeerimisele, üles pildistamisele ning konserveerimisele tulevikuks. Kõike seda eesmärgiga kere kergemaks saada. Mootoriruumist ei ole enam suurt midagi võtta, sest ligipääs nendele vähestele detailidele, mis tagatiibadesse juhi selja taha on peidetud, puudub.
Kõik eemaldatud pehmed detailid käin tolmuimejaga üle ning lähevad pakkekilesse. Vähem kuju hoidvad detailid panen eelnevalt puit- või vineeralusele ning seejärel kilesse. Säilitamiseks rändavad garaaži teisele korrusele, kus on kuiv ja stabiilselt soe temperatuur. Kapotid ja muud kerepaneelid säilitan ilma kinnikatmata või siis vastavalt vajadusele kergelt vaibaga kinnikaetuna kõval pinnal/alusel samas ruumis.
Kõik muu pisem tehniline pudi-padi liigub minigrip kilekottidesse ja seejärel pappkastidesse. Kottidele püüan jõudumööda panna ka fotode viited. Siin fotol vaid osa sellest, mis on küljest ära rännanud ja kasti pandud.
Kuivõrd kere kinnituspoldid on juba lahti, kere- ja raamivahelised ning mootorit emma-kummaga ühendavad kommunikatsioonid eemaldatud, siis hakkasin vaikselt kere raamilt ülespoole kergitama. Äärmiselt ettevaatlikult ning tungrauaga ette nähtud tõstekohtadest tõstes. Kõrvad koguaeg püsti, et tähele panna, kui kuskilt midagi järgi peaks andma.
Tõsteprotsess nägi ette nii, et natuke tungrauaga kere üles, siis puidust klotsid vahele punktidesse, kus kere raamile toetub ja kinnitub. Need ja tõstekohad on kere kõige tugevamad kohad. Mujalt tõstes võid endale karuteene teha. Fotodelt vaadates tundub lihtne ja kiire protsess, kuid tegelikkuses tõstsin 3-4cm kaupa. Ikka tolline laud vahele ja seejärel enam ning enam. Tungrauda pidi ka pidevalt ümber tõstma, et kere mitte liialt propellerisse painutada ning et tõstevaru otsa ei saaks.
Tõstmisega alustasin hommikul ning õhtuks oli seis selline. Üsna koomiline vaatepilt. Ja natuke ebakindel ka - rohkem siit tungraua ja koltsidega edasi minna ei saa. Aga selge on see, et nüüd on kere raamist pea täielikult õhus ning ka need ühenduselemendid, mis eelnevalt olid kahe silma vahele jäänud, on eemaldatud. Natuke oli tegemist esiosa raamilt lahti saamisega. Varasemalt kirjutasin, et Esprit'le pannakse kere raamile peale nina nurga all alla suunatuna. Seda selleks et esisilla õõtshoova kinnitus keres olevasse tühimikku "libistada". Mul läks tükk aega enne, kui kere kinnituse tagant tervelt kätte sain. Kahepostitõstuk oleks siin abiks olnud, sest vahepeal hakkasid käed otsa saama ning kere ähvardas klotsidelt maha kukkuda, sest nurk vöör vs ahter läks liiga suureks. Lõpuks läks kõik siiski õnneks.
Mootoriruumi sisemus hakkab vaikselt päevavalgele ilmuma. Endal on mõnus surin sees. Pole kunagi autot sedavõrd lahti võtnud, rääkimata kere raamilt mahatõstmisest. Võiks öelda, et tunne on igati meelierutav.
Kõik eemaldatud pehmed detailid käin tolmuimejaga üle ning lähevad pakkekilesse. Vähem kuju hoidvad detailid panen eelnevalt puit- või vineeralusele ning seejärel kilesse. Säilitamiseks rändavad garaaži teisele korrusele, kus on kuiv ja stabiilselt soe temperatuur. Kapotid ja muud kerepaneelid säilitan ilma kinnikatmata või siis vastavalt vajadusele kergelt vaibaga kinnikaetuna kõval pinnal/alusel samas ruumis.
Kõik muu pisem tehniline pudi-padi liigub minigrip kilekottidesse ja seejärel pappkastidesse. Kottidele püüan jõudumööda panna ka fotode viited. Siin fotol vaid osa sellest, mis on küljest ära rännanud ja kasti pandud.
Kuivõrd kere kinnituspoldid on juba lahti, kere- ja raamivahelised ning mootorit emma-kummaga ühendavad kommunikatsioonid eemaldatud, siis hakkasin vaikselt kere raamilt ülespoole kergitama. Äärmiselt ettevaatlikult ning tungrauaga ette nähtud tõstekohtadest tõstes. Kõrvad koguaeg püsti, et tähele panna, kui kuskilt midagi järgi peaks andma.
Tõsteprotsess nägi ette nii, et natuke tungrauaga kere üles, siis puidust klotsid vahele punktidesse, kus kere raamile toetub ja kinnitub. Need ja tõstekohad on kere kõige tugevamad kohad. Mujalt tõstes võid endale karuteene teha. Fotodelt vaadates tundub lihtne ja kiire protsess, kuid tegelikkuses tõstsin 3-4cm kaupa. Ikka tolline laud vahele ja seejärel enam ning enam. Tungrauda pidi ka pidevalt ümber tõstma, et kere mitte liialt propellerisse painutada ning et tõstevaru otsa ei saaks.
Tõstmisega alustasin hommikul ning õhtuks oli seis selline. Üsna koomiline vaatepilt. Ja natuke ebakindel ka - rohkem siit tungraua ja koltsidega edasi minna ei saa. Aga selge on see, et nüüd on kere raamist pea täielikult õhus ning ka need ühenduselemendid, mis eelnevalt olid kahe silma vahele jäänud, on eemaldatud. Natuke oli tegemist esiosa raamilt lahti saamisega. Varasemalt kirjutasin, et Esprit'le pannakse kere raamile peale nina nurga all alla suunatuna. Seda selleks et esisilla õõtshoova kinnitus keres olevasse tühimikku "libistada". Mul läks tükk aega enne, kui kere kinnituse tagant tervelt kätte sain. Kahepostitõstuk oleks siin abiks olnud, sest vahepeal hakkasid käed otsa saama ning kere ähvardas klotsidelt maha kukkuda, sest nurk vöör vs ahter läks liiga suureks. Lõpuks läks kõik siiski õnneks.
Mootoriruumi sisemus hakkab vaikselt päevavalgele ilmuma. Endal on mõnus surin sees. Pole kunagi autot sedavõrd lahti võtnud, rääkimata kere raamilt mahatõstmisest. Võiks öelda, et tunne on igati meelierutav.