13-03-2025, 00:07 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 13-03-2025, 00:08 AM ja muutjaks oli Lauri_L.)
Tänud taaskord kõigile soovituste ja näpunäidete eest. Vahva näha, et selline kaasaelamine on.
Poldid-mutrid-seibid saavad sellel autol kindlasti uuesti galvaniseeritud või välja vahetatud uute autentsete vastu. Sinnani on aga aega. Suure tõenäosusega väga palju aega.
Polüesterkangas tundub igati hingav. Õhuke, kerge ja libeda pinnaga. Meenutab käe all siidikangast. Samas kui spetsialist ütleb, et katteloor on hea, siis nii on. Seda on hobiaednikust abikaasal päris mitmeid kümneid, kui mitte sadu meetreid. Eks võtan teadmiseks ja parandan siiani tehtud vead. Viidatud pakendikeskuse õhuke vahtmaterjal on ilmselt hea olukordades, kus on vaja erinevaid õrnemaid detaile omavahel eraldada. Õhku see ilmselt väga palju läbi ei lase. Kriipimiste ja mehaaniliste kahjustuste vältimiseks aga üsna tõhus.
Aga siit kohe autoga taas edasi.
Kuna aga massina kere sisuliselt pukkide peal seisab, siis mahatõstmiseks tuleb see kuhugi panna. Olen kohanud, et Esprit'i kere pannakse pärast mahatõstmist mõne euroaluse formaadis aga über-suuruses derivaadi peale põhjale kandma. Minu autol on aga vaja veel tulevikus põhja alla pääseda ning kere liigutamine võimalikult lihtsaks teha. Aeg, võimalused ja rahakott ei kannata korraga kere ja raami kallal toimetada. Seega tuleb üks teise tööde ajaks jalust ära panna. Ja kuna garaaž elab koguaeg, siis peab ka Lotus olema kergesti teisaldatav. Ühesõnaga on vajalik kere jaoks meisterdada ratastega raam. Paremat ma välja mõelda ei osanud. Kõige rohkem saatanast oli korralike rataste leidmine. Selliste, mis füüsiliselt vastu peaksid, oleksid piisavalt suured et iga väiksema kivikese taha kinni ei jääks ning mõistliku hinnaga. Tegin nende hankimiseks tiiru internetis (kus kõik oli tellimise peale või tellimise peale ja ilma parameetriteta) ja seejärel tiiru linna peal suuremates poodides. Suuremad ehituspoed jätsid tühjade kätega, Tööriistamarket ehmatas nagu ikka oma hindadega, vajaliku leidsin Motonetist.
Alusraami valmistamiseks kasutasin 150x50 prussi jääke. Kõike seda, mis oli varasemast üle jäänud. Tähtis pole mitte välimus, vaid alusraami funktsionaalsus ja piisav jäikus. Tähtis on, et kõik nurgad, mis kattuvad auto tõstekohtadega, jäävad samale tasapinnale ning et rattad tuleksid nii täpselt tõstekohtade alla kui võimalik. Alus ei tohi tõstekohtade kohtadest ei suurem ega väiksem olla. Kokkuvõttes üsna stressivaba nokitsemine seekord.
Kruvidena kasutasin 6*120mm puidukruvisid.
Selline sai. Nurgad tugevdasin ära ning paremal olevad klotsid lähevad auto tõstekohtade alla. Ratasteks sai valitud monoliitsed 100mm diameetriga ja 35mm laiusega pöörlevad laagritel rattad. Tootjapoolne kandevõime per ratas on 120kg, mis peaks olema antud kontekstis enam kui piisav. Oli ka täiskumm-kattega rattaid, kuid need olid kitsad ja käe vahel tekkis tunne, et kummikate (nö rehvi osa) võib järsemal ja ettevaatamatul liigutamisel keskosalt maha joosta. Teisaldusraami kogukõrgus tuli koos tugiklotisidega kokku 420mm. Seega jääb piisavalt ruumi veel ka kere all toimetamiseks.
Kogu protsess käis tegelikkuses üllatava kiirusega. Päev kulus linnas rattaid otsides, teine päev alust tehes. Õhtul tulid kohalikud jahimehed metsast ning viiekesi saime kere raamilt maha tõstetud. Päris nii lihtsalt ikkagi ei läinud, et otstest kinni ja maha. Asi oli endiselt kuratlikult raske. Sai käsitsi kordamööda esi- ja siis tagaosa üles tõstetud ning prussid risti rattakoobaste kohtadest läbi aetud. Kere põhjaosal olid nendes kohtades lamedad kohad olemas ja millelegi viga ei teinud. Fiboplokid läksid risti prusside otstesse ja seejärel sai raam alt ära sõidetud ning puitalus alla lükatud. Tuleb tunnistada, et puidust alus sai mõnusalt jäik ning kergesti liigutatav. Võtad auto nurgast kinni ja tuleb tirides nagu koer järgi. Väga kerge jooksuga. Kui garaažis aga ühe nurgaga madalama (nt. äravoolutrapi) koha peale sattuda, siis jääb alusraam koos kerega kahele rattale kaaluma, mitte ei paindu läbi. See on hea vältimaks mahatõstetud kere võimalikku väändumist.
Poldid-mutrid-seibid saavad sellel autol kindlasti uuesti galvaniseeritud või välja vahetatud uute autentsete vastu. Sinnani on aga aega. Suure tõenäosusega väga palju aega.
Polüesterkangas tundub igati hingav. Õhuke, kerge ja libeda pinnaga. Meenutab käe all siidikangast. Samas kui spetsialist ütleb, et katteloor on hea, siis nii on. Seda on hobiaednikust abikaasal päris mitmeid kümneid, kui mitte sadu meetreid. Eks võtan teadmiseks ja parandan siiani tehtud vead. Viidatud pakendikeskuse õhuke vahtmaterjal on ilmselt hea olukordades, kus on vaja erinevaid õrnemaid detaile omavahel eraldada. Õhku see ilmselt väga palju läbi ei lase. Kriipimiste ja mehaaniliste kahjustuste vältimiseks aga üsna tõhus.
Aga siit kohe autoga taas edasi.
Kuna aga massina kere sisuliselt pukkide peal seisab, siis mahatõstmiseks tuleb see kuhugi panna. Olen kohanud, et Esprit'i kere pannakse pärast mahatõstmist mõne euroaluse formaadis aga über-suuruses derivaadi peale põhjale kandma. Minu autol on aga vaja veel tulevikus põhja alla pääseda ning kere liigutamine võimalikult lihtsaks teha. Aeg, võimalused ja rahakott ei kannata korraga kere ja raami kallal toimetada. Seega tuleb üks teise tööde ajaks jalust ära panna. Ja kuna garaaž elab koguaeg, siis peab ka Lotus olema kergesti teisaldatav. Ühesõnaga on vajalik kere jaoks meisterdada ratastega raam. Paremat ma välja mõelda ei osanud. Kõige rohkem saatanast oli korralike rataste leidmine. Selliste, mis füüsiliselt vastu peaksid, oleksid piisavalt suured et iga väiksema kivikese taha kinni ei jääks ning mõistliku hinnaga. Tegin nende hankimiseks tiiru internetis (kus kõik oli tellimise peale või tellimise peale ja ilma parameetriteta) ja seejärel tiiru linna peal suuremates poodides. Suuremad ehituspoed jätsid tühjade kätega, Tööriistamarket ehmatas nagu ikka oma hindadega, vajaliku leidsin Motonetist.
Alusraami valmistamiseks kasutasin 150x50 prussi jääke. Kõike seda, mis oli varasemast üle jäänud. Tähtis pole mitte välimus, vaid alusraami funktsionaalsus ja piisav jäikus. Tähtis on, et kõik nurgad, mis kattuvad auto tõstekohtadega, jäävad samale tasapinnale ning et rattad tuleksid nii täpselt tõstekohtade alla kui võimalik. Alus ei tohi tõstekohtade kohtadest ei suurem ega väiksem olla. Kokkuvõttes üsna stressivaba nokitsemine seekord.
Kruvidena kasutasin 6*120mm puidukruvisid.
Selline sai. Nurgad tugevdasin ära ning paremal olevad klotsid lähevad auto tõstekohtade alla. Ratasteks sai valitud monoliitsed 100mm diameetriga ja 35mm laiusega pöörlevad laagritel rattad. Tootjapoolne kandevõime per ratas on 120kg, mis peaks olema antud kontekstis enam kui piisav. Oli ka täiskumm-kattega rattaid, kuid need olid kitsad ja käe vahel tekkis tunne, et kummikate (nö rehvi osa) võib järsemal ja ettevaatamatul liigutamisel keskosalt maha joosta. Teisaldusraami kogukõrgus tuli koos tugiklotisidega kokku 420mm. Seega jääb piisavalt ruumi veel ka kere all toimetamiseks.
Kogu protsess käis tegelikkuses üllatava kiirusega. Päev kulus linnas rattaid otsides, teine päev alust tehes. Õhtul tulid kohalikud jahimehed metsast ning viiekesi saime kere raamilt maha tõstetud. Päris nii lihtsalt ikkagi ei läinud, et otstest kinni ja maha. Asi oli endiselt kuratlikult raske. Sai käsitsi kordamööda esi- ja siis tagaosa üles tõstetud ning prussid risti rattakoobaste kohtadest läbi aetud. Kere põhjaosal olid nendes kohtades lamedad kohad olemas ja millelegi viga ei teinud. Fiboplokid läksid risti prusside otstesse ja seejärel sai raam alt ära sõidetud ning puitalus alla lükatud. Tuleb tunnistada, et puidust alus sai mõnusalt jäik ning kergesti liigutatav. Võtad auto nurgast kinni ja tuleb tirides nagu koer järgi. Väga kerge jooksuga. Kui garaažis aga ühe nurgaga madalama (nt. äravoolutrapi) koha peale sattuda, siis jääb alusraam koos kerega kahele rattale kaaluma, mitte ei paindu läbi. See on hea vältimaks mahatõstetud kere võimalikku väändumist.