20-04-2025, 23:30 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 20-04-2025, 23:33 PM ja muutjaks oli Lauri_L.)
(20-04-2025, 22:58 PM)Marko Kirjutas: Keevitama peakski õppima elektroodiga, siis saab selle tunde kätte. Oskus auke lappides paus-süütamine tasakaal leida tekib suhtkoht iseenesest kui ei rahmelda. Edasijõudnud lasevad suurematesse aukudesse teise käega jämedat traati lisaks.
On siin foorrumiski inime, kes veab objektile nii mig-i kui mma, kuna "elektroodiga ei ole võimalik punktida"
Nõus. Mulle tuttav repariman'i ikka aegajalt tuletab meelde, et elektroodkeevitust on kõige lihtsam seadistada, kuid sellega on kõige raskem keevitada. Traatkeevitusega vastupidi.
Aukude lappimine õpetas nii mõndagi ja tõsi on, et paus-süütamise tasakaal tekkis võrdlemisi ruttu. Käesolev juhtum just paras ennast selliselt treenida. Kui kunagi parema aparaadi saan, siis püüan silmaringi laiendamiseks lisatraadi söötmist ka proovida. Muidu aparaati nii palju ei kiruks, kui ei oleks teise tootja (Kemppi) alternatiivi saanud proovida. Öö ja päev.
Paksemate materjalide (>2,5mm) elektroodiga keevitamine õnnestub juba päris hästi ning on igati nauditav. Selliste paksuste juures saab juba pisut keerulisematele kohtadele läheneda. Käesolev kahjustatud pinnaga 2mm aga pani kannatuse tõesti proovile. Aga eks tuleb kasutada seda tehnikat mis on ning ise paremaks saada. Õpib rohkem ja kui kunagi teise aparaadi saab, siis on palju lõbusam. Kodust eemal olen ka pisut traatkeevitust ekspluateerinud. On lihtne küll, kuid elektrood pakub rohkem pinget; on ka kergem kaasa võtta.
