[Lauri_L]

Kõnealuse töölauaga tulid kaasa vanemad nõukaaegsed kruustangid aastast 1985. Kuigi nad selle laua külge tagasi ei lähe, mõtlesin et putitan ka need ühe soojaga enam-vähem kasutuskõlblikku töökorda. Nagu näha, siis tööd on nendega tehtud ja ka kellegi jõud on neist mõned korrad üle käinud.
   

   
Kruustangidel oli kaks suuremat probleemi. Esimene on pildil. Ehk siis pöördaluse ring on neljast kohast tükkideks. Põhjuseks ilmselt liiga tugev poltide pingutamine ja võib-olla olid poldi pead altpoolt ka veidi kandilised ning laia toetuspinna asemel toetusid servale nurkadega. Remontida ma seda muidugi ei oska ega suuda. Küll on aga positiivne see, et murdumiskohad on iga 90-kraadise nurga järel ning vaid siseringil. See tähendab, et terved kohad on endiselt kasutatavad ning tänu neile saab kruustange alusel ka 90 kraadi kaupa liigutada ja fikseerida. Murdunud serva all on veel pisut materjali alles. Seega kui fikseerimispoltide pead võimalikult täpsed teha, siis võiks pööramise funktsioon säilida 360 kraadi ulatuses ilma ohuta, et kruustangide osa mingi nurga all oma kohalt lahkuks.

   
Ja siin on teine probleem. Lõugade pooled ei joondu ja kuna juba üks pool on teise poole pakist gramm kõrgem, siis ei saa joonduda ka pakid.

   
Selle mure süüdlaseks, et lõugade pooled omavahel ei joondu, võib pidada seda, et kruustangid on kokku pandud kahest erinevast seadmest. Siin fotol on hästi näha, et vasemal poolel on algseks värviks suure tõenäosusega sinine ja paremal poolel must. Profiil on silmnähtavalt teine.

   
Kõigepealt harutasin selle vähese lahti. Keermed on õnneks kenad ja ilma suuremate defektideta. Võll sirge ning liigub mutris sujuvalt.

   
   
Pakkide lahti saamisega oli pisut probleeme, sest kruvid olid sedavõrd kannatada saanud. Samas asukoht ideaalne ning pead sai hetkega maha puuritud. Keerme osa ise tuli juba kullinokkadega ratsides välja.

   
Freespinki mul ei ole ja võib-olla oleks nii robustse välimusega tööriista juures liiga siledad pinnad ka liigselt häirivad. Seega kasutasin seda mis oli võtta. Nurklihvijat esmalt abrasiivse lihvkettaga ja hiljem liivapaberist lamellkettaga. Lihvisin teise lõua esmalt enam-vähem ühele kõrgusele teisega ning seejärel mõlemad pisut allapoole, et pakid jääks mõni millimeeter kõrgemaks. Seejärel andsin mõlemale poolele väliselt sarnase kuju.

   
   
Ma arvan, et minule käib selline küll. Parim, mis ma ilma kruustangideta põlve otsas teha suutsin. No ja siis lükkasin terasharjastega kettaga kõik detailid vanast värvist puhtaks. Peaaegu.

   
Need kruustangid kasutavad 14mm polte. Pikki polte mul ei olnud. Olid vaid lühemad (fotol paremal), mis olid piisava pikkusega vaid pöördalusele. Aga sinna neid panna ei saanud, sest pea jäi väikeseks ning nurkade maha lihvimisel jooksid need juba pesa kahjustatud kohtadest välja. Küll oli mul M14 keermelatti, kuhu keevitasin M16 mutri otsa (vasakul) ning see andis piisavalt ruumi, et poldi pea pöördaluse soone järgi töödelda. Sama meetodi järgi tegin valmis sobiva pikkusega poldid pöördaluse laua külge kinnitamiseks.

   
Paika läks ja taaskord minu jaoks piisavalt okei.

   
   
Kruustangid sättisin laua külge nii, et pöördalus jääks laua nurgaposti alla. See tähendab ka seda, et kruustangid jäid kenasti pööratavaks ja opereeritavaks nii laua pika kui lühikese külje suhtes. Kuivõrd kruustangide pinna (halja metalli) värvus läheb hästi kokku töötasapinnaga, otsustasin neid mitte värvida. Liikuvad pinnad hästi kerge määrdega kokku ning nähtavad pinnad sai WD40ga ära poleeritud.

   
   
Taas koht väikeseks tähistamiseks. Nüüd on garaažis olemas töötavad metallitöö kruustangid.