[Lauri_L]

Elektrikapi tundub olema nõukaaegne ЩО-70 sektsioon. 

Nii ta tõepoolest on! Püüdsin ise veebist infot leida, kuid vene keele mitteoskajana see tulemust ei andnud. Samas nüüd õiget otsingusõna kasutades annab palju vasteid ning tuleb tõdeda, et ikkagi on tegemist töökojakapiks ümber ehitatud vana elektri- või jaotuskilbiga. Ka lüliti, mis sai eemaldatud, tundub veebi kammides olevat täiesti autentne. 

   
Garaažis olen koduseks kasutamiseks ette nähtud metallkonstruktsioone pintseldanud enamasti alküüdvaikvärvidega. Peamiselt siis sellepärast, et värv ei vaja eraldi alusvärvi, paljudel juhtudel piisab ühekordsest katmisest, värv jääb tugev ning vastupidav, hea läikega ning on hästi isetasanduv. Selliste värvide puuduseks on aga see, et kuivamisaeg on pikk ning ulatub toatemperatuuril 24 tunnini. 24 tunniga on värv küll enam-vähem kuiv, kui vajab ca 28 päeva järelkuivamiseks, et saavutada juba arvestatav pinnakõvadus. Teiseks miinuseks on see, et värv on võrdlemisi paks, pintsliga pinnale kandes jääb kiht paks ning pika kuivamisaja tõttu hakkab see kergesti mööda vähegi kaldu olevaid pindu valguma. Kui värvida väikseid detaile ning konstruktsioone, siis pole väga lugugi. Kui aga värvida suure purjepinnaga detaile nagu toosama kapp, siis on vägagi ebamugav ja tulemus kipub kergesti tuksi minema. Seekord kasutasin kaubanduses saada olevat odavat Alpina "otse roostele" värvi.

   
Esimesena võtsin ette kapi tagakülje. See läheb vastu seina niikuinii ning on hea värvi valguvust katsetada. Värvisin 50mm pintsliga ning tee mis tahad - valgumise vastu on raske saada. Kui vedada peale väga õhuke kiht, siis jäävad pintsli triibud peale, aluspind paistma ning mõne aja pärast, kui värv tasaseks vajub, tekivad taas valgumisjäljed. Ehk siis midagi muud pole teha, kui värvida üks külg, oodata 24h, pöörata kappi, värvida järgmine külg jne. Aeganõudev ning tüütu. 

   
Kui tagant juba tehtud ja näha oli, et värv ikkagi on voolavam kui arvasin, siis järgmisena võtsin ette kapi siseosa. Siin enam mõni voolav triip enam oluline pole. Pigem pätserdasin korralikult, et ikka iga nurgatagune, pleki liidete vahed ja ääred saaksid sinise katte. Mage ka kui oled nii palju vaeva näinud ja nüüd mõni nurgatagune jääb roheliseks. Kapi lagi sai samuti väljast värvitud.

   
Edasi püüdsin iga päev taas natuke midagi teha. Mõnikord õnnestus ka nii, et varahommikul korra ja hilja õhtul kannatas ettevaatlikult juba kuhugi järgmise kihi peale panna. Siin fotol on näha, kuidas üks kiht värvi jätab alusvärvi läbi kumama ning tumedad triibud peale. 

   
   
Siin on küljed ja esimese poole raam saanud kaks kihti värvi ning uks ühe kihi. 

   
Uksega tegingi nii, et jätsin ühe kihi. Panin paksemalt värvi ning lasin kenasti ühtlaseks valguda. Kuna tegemist horisontaalpinnaga, siis valgumine oli minimeeritud. Ja sai olusid arvestades täitsa hea. 

   
Nagu mainisin, siis värvisin kõik nurgatagused üle. Sh põhja, mis küll välja ei paista. Kui nüüd tagant järgi tööaeg kokku arvestades, siis sellisele jupiti värvimisele ja kuivatamisele kulus 5 päeva. Täpsemalt käis töö viiel päeval mõned tunnid korraga. 

   
   
Kui värvitud kapi omale kohale sikutasin, siis tekkis üksjagu emotsioone. Sobis nagu rusikas silmaauku. Sobis suuruse poolest, asukoht sobis ning sobis ümbritsevaga kokku. Ning ideaalne raskemate tööriistade hoiustamiseks. 

   
Seda pole vaja tähele panna, et kapi külg kõver. Ei ole kõver - va kaamera lihtsalt moonutab lähivõtetel ja äärealadel. Kapp ise ikka sirge. Kapi põhja puuduvaks riiuliks lõikasin sobiva suurusega männipuidust kilbi. 

   
Ja ise tehtud uus alusraam. jalgadega sain kapi kenasti sirgeks ka aetud. Töötas väga hästi. 

   
   
Riiuli tasapindadele lõikasin peale lainepapist katted ning seejärel tassisin ruumis üleliigsena põrandal vedeleva kola sisse. Papist põhi aitab kaitsta pinda mehaaniliselt ning näitab hästi ära, kui midagi peaks kuskil lekkima hakkama. Õnnestub veel õigel ajal jaole saada. 

   
   
Algselt oli küll plaanis, et mingit butafooriat ma kapi külge enam panema ei hakka. Aga kuna tegemist oli siiski algse elektrikapiga ning eelmine omanik oli seda sellisena pikalt säilitanud, otsustasin ära pesta ning tagasi kruvida algse välguga märgi. Olgu see siis heaks tooniks eelmise omaniku suhtes, kellelt see kapp täiesti tasuta, heast südamest ning elu keerdkäikude tulemusena minu õuele tuli. Aitäh!

   
Oli taaskord tore, hariv ning sihtotstarbeline projektike suuremas (hobigaraaži) projektis. Midagi vana sai taas metallihundi lõugade vahelt päästetud ning loodame, et sellel kapil saab veel palju aastaid olema. Metallitööruum sai sellega palju parem, puhtam ning hubasem. Tänud kõigile lugemast.