02-08-2025, 09:04 AM
Sõja võitis loomulikult jänkistan 
Aga siinkohal tuli meelde lugu, kuidas nõukogude luuraja ja propagandist V.Nikolajev külastas USA-s elades kooli, kus õpetati vene keelt. Oli seal ju ennegi piisavalt rahvast, kes soovis suurt vene kultuuri maitsta. Tõsi, teha seda küll ohutust kaugusest. Ja nüüd üks tubli naisterahvas õppis selgeks keele ja hakkas suure tolstoy keelt lastele õpetama. Tegu oli sealmaal loomulikult haruldase nähtusega. Vot ja läheb siis see propagandist tundi ja ütleb lastele heas inglise keeles - ärge mind tähele pange, tehke nagu oleks tavaline tund. Lapsed muidugi imestavad, et nõukogude inimene ja räägib nii head keelt. Küsivad siis veel, et kas nõukogude liidus õpetatakse inglise keelt? Jaa, meil õpetatakse igas koolis kohustusliku ainena inglise keelt ja iga koolilõpetaja oskab seda täiuslikult, vastatab propagandist. Lapsed jälle imestama, aga mille jaoks on teie inimestel vaja inglise keelt osata, kui teil on suure tolstoy keel omal olemas? See on seepärast, et kui nõukogude inimesed välismaal käivad, saaksid nad seal kultuurselt suhelda ja oskaksid oma kodumaad tutvustada, seda väärikalt esindada. Kuigi õpetaja aimab ohtu ja üritab juttu tavapärastele teemadele juhtida, küsib üks paks prillidega poiss - aga onu, kas teil on samuti demokraatia ja sõnavabadus, nagu USA-s? Jaa, loomulikult on meil kõige demokraatlikum maa, kus igale kodanikule on konstitutsiooniga tagatud sõnavabadus ja kõik õigused, sealhulgas tasuta haridus ja tervishoid. Poiss pärib edasi - aga näiteks meil võib igaüks minna Valge Maja ette ja võtta kaasa plakati kirjaga "Maha Nixon, maha kapitalistlikud vereimejad ja imperialistlikud sõjaõhutajad", protesteerida seal terve päeva ja temaga ei juhtu seepeale midagi. V.Nikolajev pühib küll salamahti higi, kuid vastab väärikalt - ka meil võib igaüks minna kremli väljakule ja võtta kaasa plakati "Maha Nixon, maha kapitalistlikud vereimejad ja imperialistlikud sõjaõhutada" ja temaga ei juhtu samuti midagi. Vahepeal küll toob miilits talle külma limonaadi ja jäätist, kui ta soovib. See näitabki, et nõukogudemaa on kõige demokraatlikum maa maailmas. Lapsed plaksutavad, õpetaja poetab heldimuspisara, propagandist kummardab auditooriumile ja tunneb, nagu oleks tal järjeokordne lenini orden juba rinnas. On elus ülevaid hetki, on.
Oma bestselleris "Ameeriklased" mäletab V.Nikolajev antud vahejuhtumit küll teisiti, kuid eks igalühel ole õigus oma mälestustega teha, mida ta soovib.
Aga siinkohal tuli meelde lugu, kuidas nõukogude luuraja ja propagandist V.Nikolajev külastas USA-s elades kooli, kus õpetati vene keelt. Oli seal ju ennegi piisavalt rahvast, kes soovis suurt vene kultuuri maitsta. Tõsi, teha seda küll ohutust kaugusest. Ja nüüd üks tubli naisterahvas õppis selgeks keele ja hakkas suure tolstoy keelt lastele õpetama. Tegu oli sealmaal loomulikult haruldase nähtusega. Vot ja läheb siis see propagandist tundi ja ütleb lastele heas inglise keeles - ärge mind tähele pange, tehke nagu oleks tavaline tund. Lapsed muidugi imestavad, et nõukogude inimene ja räägib nii head keelt. Küsivad siis veel, et kas nõukogude liidus õpetatakse inglise keelt? Jaa, meil õpetatakse igas koolis kohustusliku ainena inglise keelt ja iga koolilõpetaja oskab seda täiuslikult, vastatab propagandist. Lapsed jälle imestama, aga mille jaoks on teie inimestel vaja inglise keelt osata, kui teil on suure tolstoy keel omal olemas? See on seepärast, et kui nõukogude inimesed välismaal käivad, saaksid nad seal kultuurselt suhelda ja oskaksid oma kodumaad tutvustada, seda väärikalt esindada. Kuigi õpetaja aimab ohtu ja üritab juttu tavapärastele teemadele juhtida, küsib üks paks prillidega poiss - aga onu, kas teil on samuti demokraatia ja sõnavabadus, nagu USA-s? Jaa, loomulikult on meil kõige demokraatlikum maa, kus igale kodanikule on konstitutsiooniga tagatud sõnavabadus ja kõik õigused, sealhulgas tasuta haridus ja tervishoid. Poiss pärib edasi - aga näiteks meil võib igaüks minna Valge Maja ette ja võtta kaasa plakati kirjaga "Maha Nixon, maha kapitalistlikud vereimejad ja imperialistlikud sõjaõhutajad", protesteerida seal terve päeva ja temaga ei juhtu seepeale midagi. V.Nikolajev pühib küll salamahti higi, kuid vastab väärikalt - ka meil võib igaüks minna kremli väljakule ja võtta kaasa plakati "Maha Nixon, maha kapitalistlikud vereimejad ja imperialistlikud sõjaõhutada" ja temaga ei juhtu samuti midagi. Vahepeal küll toob miilits talle külma limonaadi ja jäätist, kui ta soovib. See näitabki, et nõukogudemaa on kõige demokraatlikum maa maailmas. Lapsed plaksutavad, õpetaja poetab heldimuspisara, propagandist kummardab auditooriumile ja tunneb, nagu oleks tal järjeokordne lenini orden juba rinnas. On elus ülevaid hetki, on.
Oma bestselleris "Ameeriklased" mäletab V.Nikolajev antud vahejuhtumit küll teisiti, kuid eks igalühel ole õigus oma mälestustega teha, mida ta soovib.