[Aspelund]

Arnost, ühest sõbrast

Oled vaevalt jõudnud mõelda, et see aasta on klubilaste lahkumiste poolest olnud veidi helgem kui eelmine, kui juba tuleb sõnum, mis kõik pahupidi pöörab: Arno on lahkunud.

Läinud ühe päikselise aga veidi külma päeva hommikul. Ootamatult, aga veidi kardetult. Polnud ju Su tervis viimasel ajal hea ning  viimane kord Sind kevadisel laadal nähes tekkis suisa mure, sest tavapärase aktiivse askeldamise asemel istusid Sa toolis ja näisid väga väsinud. Aga naeratus oli ikka näol ja huumor meeldivalt mahe.

Ausalt öeldes ma ei mäletagi meie esimest kohtumist. Küllap see millalgi 80ndate keskel oli, kui Sind klubi üritustel aktiivsemalt liikumas võis näha. Oli siis Su liikumisvahendiks juba FN või hoopis kaunis must Zündapp K800. Või hoopis midagi muud. Sa olid pildis ja jäid sinna aastakümneteks.

Tegelikult ei oskagi ma kujutada ette ühtegi klubilist üritust, mis ilma Sinu või Su pereta aset oleks leidnud. Sa olid alati kohal. Alati askeldamas. Alati rääkimas. Alati õpetamas. Sa ei olnud mees, kes oleks tahtnud omaette olla. Sulle olid sõbrad ja Sina olid sõpradele. Nii nõu kui jõuga.

Aastaid oli Viljandi piirkonna klubilastel kombeks jaanuari algul Sinu juurde Võhmasse ”koosolekule”. Tegelikult pidasime me Su sünnipäeva. Rääkisime sellest, mis tehtud ja mis teoksil. Maiustasime Sinu villitud ”Old Springfieldi” kallal. Ja alati käisime me Su lõputus varasalves, mis oli täis juba lõpule viidud või siis alles ootel olevaid projekte. Oli see ju kohaks, kuhu inimesi ikka saadeti. ”Kas Sul seda juppi on?” ”Ei ole, aga helista Arnole, tal äkki on.” Ning tavaliselt oligi.

Tegelikult Viljandi piirkond, see olidki ju Sina. Sina meid vedasid, hoidsid, utsitasid. Korraldasid üritusi, suhtlesid Tallinnaga. Sest kui Sina midagi ette võtsid, siis tehtud see sai. Vanakooli mees ikkagi. Kui sõna sai antud, siis tuli seda pidada.

Ja siis need lood. Muhedad ja naljakad. Vahel ka kelmikad. Ajast, mil Sa töötasid liiklusmiilitsana Viljandis või enne seda autojuhina Võhmas. Räägitud ainulaadselt arnolikul moel, muhe naeratus huulil. Ning loomulikult ka lugu sellest, kuidas Sa abikaasale teadmata ostsid mullika müügist saadud raha eest endale esimese vana mootorratta, selle legendaarse musta FN-i, mis jäi Su ustavaks ratsuks viimase päevani.

Ma ei oska öelda midagi muud peale selle, et vanad masinad armastasid Sind ja Sina neid. Jäägitult. Kirglikult. Südamega.

Aitäh hea sõber ja tasast teed teisel pool…

Unic-Moto nimel
Tarmo Riisenberg

Info Arno ärasaatmise kohta anname esimesel võimalusel.