11-12-2025, 10:12 AM
Eespool olen mitmel korral avaldanud arvamust/kahtlust, et "odomeeter" pandi iga tootmisaasta alguses nulli. Aga milleks? Kui oletatav 1988nda aasta lõpueksemplar kannab numbrit 11301 (suurusjärk 1000 sarvilist kuus), siis miks 1989nda aasta 9 kuuga suudeti neid teha vaid 3985 (suurusjärk 300 tk kuus)?
Pole vist väga meelevaldne oletada, et mingil põhjusel jäi nr 1 löömata ja 3985 tegelik number peaks olema 13985. Lahutades sellest 11301 saame 2684. Jagame üheksa kuuga ja saamegi suurusjärgu 300 tk kuus ehk umbes 3600 tk aastas. Seda toetab ka eespool presenteeritud ajaleheartikkel aastast 1990, mis väidab, et Kutaisi tehas tootis neskolko tõsjatš sarvilist aastas. Kui see arv olnuks suurem, oleks seda ju uhkusega kuulutatud.
Klapib ka tagasiulatuvalt. Pole küll täpselt teada, millal käivitus päris-Kutaiside tootmine, esimesed olid pool-Goldonid, millel säilitati Itaalia numeratsioon. Ka Eestisse sattunud eksemplaride põhjal saab kindlalt väita, et neid oli 200+ tükki, tegelikult kindlasti rohkem. Sarviliste tehnilised tingimused (TY) kehtestati 1985. Kui oletada, et oma numeratsiooniga hakkasid nad tulema 1986, siis saame
1986 lõpuks 3xxx
1987 lõpuks 7xxx
1988 lõpuks 10xxx
Suurusjärk paistab klappivat.
Nüüd mootorijuttu. Teeda sai siis ostuga kaasa 2 Honda GX 160 mootorit, mille väntvõlli mõõt on 20 mm. Kahjuks ei tunne teeda Honda rassiteooriat ega tea, mida musta nahavärviga mootor tähendab (tavaliselt on ju punased ja valge paagiga). Üks mootor on valmistatud Tais, teine Jaapanis. Aga antud projekti puhul ei lähe neist käiku mitte kumbki. Miks?
Esiteks puudub teedal motivatsioon nendega mässata, ei ole piisavalt huvitavad.
Teiseks võiks mootor olla isasem, vähemalt 200cm3 ja nii 6.5 HJ. Võrdluseks: eespool presenteeritud, et Goldoni pakkus 600 seeriale mootoreid võimsusega alates 6 kW, (nõukogude ALN 330 oli deforsseeritud, ilmselt selleks, et saaks kasutada A 76 bensiini.)
Ja kolmandaks tuleb lahendada sirge väntvõlli ja siduri koonusava konflikt. Kuidas seda erinevatel viisidel teha, on meile siinsamas presenteerinud ksf! klaave.
Muide, ida pool saab neid paarituskomplekte poest osta. On kaks varianti: vahetüki ühes otsas siduriga sobiv koonus ja teises väntvõlliga sobiv silindriline ava. Teisel juhul sisaldab komplekt siduri mootoripoolset kaussi, mille ava sobib sirge väntvõlliga.
Aga koogelmoogeldades jäi silma, et Kohleri valikus on kahtlaselt sarnase koonusega väntvõlliga versioon. Ja vähe sellest: mootori külge on kinnitatud "Itaalia flants". Ja see versioon ongi mõeldud Acme, Lombardini jne bolt-on põhimõttel asendamiseks. Põhimõtteliselt saadaval ka Eestis, ainult et mujalpool, isegi Soomes, on ta märksa odavam.
Kes ei usu, kaegu perra!
Pole vist väga meelevaldne oletada, et mingil põhjusel jäi nr 1 löömata ja 3985 tegelik number peaks olema 13985. Lahutades sellest 11301 saame 2684. Jagame üheksa kuuga ja saamegi suurusjärgu 300 tk kuus ehk umbes 3600 tk aastas. Seda toetab ka eespool presenteeritud ajaleheartikkel aastast 1990, mis väidab, et Kutaisi tehas tootis neskolko tõsjatš sarvilist aastas. Kui see arv olnuks suurem, oleks seda ju uhkusega kuulutatud.
Klapib ka tagasiulatuvalt. Pole küll täpselt teada, millal käivitus päris-Kutaiside tootmine, esimesed olid pool-Goldonid, millel säilitati Itaalia numeratsioon. Ka Eestisse sattunud eksemplaride põhjal saab kindlalt väita, et neid oli 200+ tükki, tegelikult kindlasti rohkem. Sarviliste tehnilised tingimused (TY) kehtestati 1985. Kui oletada, et oma numeratsiooniga hakkasid nad tulema 1986, siis saame
1986 lõpuks 3xxx
1987 lõpuks 7xxx
1988 lõpuks 10xxx
Suurusjärk paistab klappivat.
Nüüd mootorijuttu. Teeda sai siis ostuga kaasa 2 Honda GX 160 mootorit, mille väntvõlli mõõt on 20 mm. Kahjuks ei tunne teeda Honda rassiteooriat ega tea, mida musta nahavärviga mootor tähendab (tavaliselt on ju punased ja valge paagiga). Üks mootor on valmistatud Tais, teine Jaapanis. Aga antud projekti puhul ei lähe neist käiku mitte kumbki. Miks?
Esiteks puudub teedal motivatsioon nendega mässata, ei ole piisavalt huvitavad.
Teiseks võiks mootor olla isasem, vähemalt 200cm3 ja nii 6.5 HJ. Võrdluseks: eespool presenteeritud, et Goldoni pakkus 600 seeriale mootoreid võimsusega alates 6 kW, (nõukogude ALN 330 oli deforsseeritud, ilmselt selleks, et saaks kasutada A 76 bensiini.)
Ja kolmandaks tuleb lahendada sirge väntvõlli ja siduri koonusava konflikt. Kuidas seda erinevatel viisidel teha, on meile siinsamas presenteerinud ksf! klaave.
Muide, ida pool saab neid paarituskomplekte poest osta. On kaks varianti: vahetüki ühes otsas siduriga sobiv koonus ja teises väntvõlliga sobiv silindriline ava. Teisel juhul sisaldab komplekt siduri mootoripoolset kaussi, mille ava sobib sirge väntvõlliga.
Aga koogelmoogeldades jäi silma, et Kohleri valikus on kahtlaselt sarnase koonusega väntvõlliga versioon. Ja vähe sellest: mootori külge on kinnitatud "Itaalia flants". Ja see versioon ongi mõeldud Acme, Lombardini jne bolt-on põhimõttel asendamiseks. Põhimõtteliselt saadaval ka Eestis, ainult et mujalpool, isegi Soomes, on ta märksa odavam.
Kes ei usu, kaegu perra!