[Lauri_L]

Täitsa nõus. Need siinid, mis töölaua raskete metallsahtlite (ja mõtlen ikka nõukaaegse tugeva töölaua sahtleid) ning selle kohati paarikümnekilose sisu all pikaaegselt vastu peavad, maksavad. Alla 15€ pole eriti lootustki mingit heavy-duty siinikomplekti saada. Seega kodukasutuses taandub asi pigem raha taha. Töökohal, kus sahtlid käivad nagu uksed Kopli trammil, on investeering kaasajastamisse kindlasti põhjendatud. Siinidega on ka nii, et neid on parajalt tüütu paigaldada metallist varasemalt valmistatud konstruktsioonidele. Konkreetse laua peaks selleks aga täiesti ümber ehitama, sest sahtliboksis siinile sobiv külgmine kandev ruum puudub. Puitkonstruktsioonide puhul on üldjuhul lihtsam. Selliste vanade laudade siinideta sahtlid paneb enamasti raskesti käima kokkupuutuvate pindade ebatasasus, sahtlit ümbritseva ruumi ebamäärased ja muutuvad mõõdud, vahele kogunenud mustus ning eelneva tulemusel ajaga tekkinud mehaanilised kahjustused. Kui pinnad puutuvad ühtlaselt kokku ja on siledad (sh kaetud sünteetiliste materjalidega või värvitud tugeva värviga) ning ruum on kenasti mõõdus, siis on nõus ka väga robustne ja raske sahtel hästi liikuma. Paraku on sellised näited elus endas pigem erandlikud. Lihtsalt laua valmistajad minevikust ei osanud, ei pidanud vajalikuks või siis ei omanud piisavalt häid materjale/tööriistu maksimaalselt hea tulemuse saavutamiseks. Samas kui on palju aega, kindel soov ise teha, järjepidevus ja hea käsi, siis osav meistrimees teeb talle vajaminevad siinid tarbemetallist ning odavamatest kuullaagritest valmis. Kui oma aega arvesse ei võta, siis saab odavamalt. Mina oma laiskuses panustan endiselt musklitele ning kokkuhoitud aja veedan meelsamini perega. 

Natuke ka arengutest. 
   
Teemaks "vanale lauale uued jalad". Kohe alguses sai selgeks, et vana kolme jala asemele ei tule mitte kaheksa (mis lauda igast tugipunktist kannaksid), vaid lauale raam alla ning nurkadesse neli tugevat jalga. Raam on valmis, nüüd jalad. Materjaliks täpselt sama raami materjal ehk 60x30x3 nelikanttoru. Kõrguses arvestasin jällegi, et laud peab jääma alt piisavas ulatuses avatuks nii puhastamise, transportimise kui sinna alla veerenud tarviku kiiremaks kättesaamiseks. 

   
Siiani olen igasuguste alusraamide loodi ajamiseks kasutanud jalgu, mis valmistatud keermelatist ja mutritest. Jällegi olin pisut laisk ja mõtlesin, kuidas ära kasutada olemasolevaid materjale. Minu üks tuttavast vanade asjadega "varustajast" tõi mulle kunagi karbi miskite reguleeritavate jalgadega. Silmale väga tuttavad, kuid mälu ei võta kinni, kus ma selliseid varem näinud olen. Metallist laua alla tunduvad nõrgukesed. Samas pärast ühe ühiku töötlemist haamriga selgus, et pole nii mänguasi midagi. Lihtne asi, kui vastu ei pea, siis saab juba metallist analoogi asemele treida. 

   
   
Mõte iseenesest väga lihtne. Võtsin 3mm terasest lati ja sinna keevitasin jalgade keermetega sobivad mutrid kinni. 

   
Seejärel lõikasin lati tükkideks ning see läks mutter-sissepoole pööratuna eelnevalt valmis lõigatud jalgadele alusplaadiks. 

   
Eelneval fotol olevad lõikejäljed ja siinsed lihvimisjäljed kriitikat ei kannata - tean seda ise ka. Lihtsalt täna ei ole mul ei käia ega lintlihvijat, millega saaks kiirelt hea tulemuse. Ei ehita lauda muuseumile, sellepärast käib selliste pisikeste vidinate töötlemine olude sunnil näpu vahel nurklihvijaga. Esmatähtis on, et tulemus oleks vastupidav. 

   
Nagu soldatid reas.

   
   
Kõigepealt jalad ükshaaval punktiga kinni. Seejärel ajasin raamiga võrreldes kõik küljed täisnurga alla, neljast nurgast punktid peale ning surinaga lõplikult kinni. 

   
   
Tegelikult õnnestus alus täitsa hästi. Põranda ühtlasemal osal seisab hästi, jalad kannavad ühtlaselt ning midagi kuskilt "üle" ei kaalu. 

   
   
Laud esmakordselt oma uutel pärisjalgadel. Mulle meeldib see, et tulemus kukkus välja võrdlemisi autentne ja mehaaniliselt tugev.  

   
   
Võtted tagant ja sahtlitega. 

   
Nüüd aga tulen asja iva juurde. Kui ma alguses selle laua sain, siis olin kergelt pettunud, et võtsin romu karustuseks kaela. Nüüd, kui tööd alustasin, siis tekkis plaan see lihtsalt korda teha ja edasi vaadata et mis tast saab. Kaalusin võimalust see turgu panna, väike kasum vahelt teenida ning see millesegi kasulikku (garaaži sobivasse) investeerida. Ühel hetkel aga hakkasin mõõdulindiga mööda garaaži jooksma. Nimelt on mul kahe sissesõiduukse vahel 230cm vaba ruumi. Ning siia oli mul varasemalt paigutatud moodsam pehmest plekist sinine kapp standardse laiusega 1m. Selle kõrvale olen juba pikemat aega otsinud sobivat lauda või kappi, mille baasil saaks valamukapi ehitada. Garaaži ehitades sai just siia valmis veetud nii kanalisatsioon, veetrass kui pistikupesa boilerile. Olukord aga seadis kapi/laua laiuse piiranguks 130cm. Käesolev laud on laiusega 150mm, mistõttu olin ennast juba eelnevalt meelestanud nii, et see sinna ei sobi ega ei mahu. Ei mahugi. 

   
Pärast enda üle kontrollimist selgus, et paar kuud tagasi uuele elule aidatud kitsam kapp oli tunduvalt kitsam - laiusega 72cm. See aga koos laua laiusega annavad kokku 222-223cm. Peaaegu ideaalne tulemus. Lohistasingi kaks kandidaati kõrvuti kokku ja need sobisid hästi. Ka sügavus on sama, mis jätab parema mulje ning on ruumisäästlikum. Selline tuhin tuli kohe sisse, et ajasin auto tulele ning veetsin pool päeva K-Rautas valides lauaga sobivat valamut. Nagu laps kommipoes.

   
Ühesõnaga saab nüüd kinnitada, et ka see laud jääb omale ning jätkub töö selle kergeks modifitseerimiseks, et sobiks valamuga. Väga hästi sobivad need kaks omavahel kokku sinna, kus nad hetkel on.