[Lauri_L]

Ksf-d mopple ja traavers1 on mulle käesolevas teemas jaganud väga häid õppematerjale/viiteid enese harimiseks keevituse teemal. Muud polegi, kui et tuleb ennast sellest nüüd ajaga läbi närida. Me kõik käime ka palgatööl, töötame oma koduses majapidamises ning tunde päevas on lihtsalt liiga vähe, et kõik sh.hobitegevusega seonduvad nüansid ruttu selgeks saada. Muidugi on siinkohal kogemustega inimeste praktilised nõuanded ja näpunäited elust enesest teretulnud. Ja kui need kõik ära kuulata ja kokku panna, ise natuke vaeva näha, siis tuleb ka tulemus. 

Hetkel kasutusel kaks nurklihvijat. Teine akuga (Milwaukee), teine vooluvõrgust (Makita). Vooluvõrgust parem, sest jõudlus parem ning suurus kompaktsem. Ühega lõikad, teisega puhastad metalli keevitamiseks. Tõsi ta on, et tulevikus kuluks majapidamises kolmas kompaktne vooluvõrgutoitel riistapuu ära. Minu puhul on täna jama selles, et mul veel pole korralikku töötasapinda metalli- ja keevitustöö tegemiseks. Keevitan, lõikan ja sobitan kas põrandal või seal kus parasjagu saab ning ohutu on. Iga tööprotsessi jaoks ajutist asja ka ehitada ei jõua ning siis seda hiljem nagu kass poegi tassida või ära lammutada. Kuna on alatasa selline seapesa, siis juba olemasolevad kaablid on tüliks jalus. Sellepärast hoian täna tööpaigal nii vähe sabaga tööriistu kui võimalik ning püüan platsi korra-kaks päevas kära koristada. Aga küll ka see mure varsti lahenduse leiab. 

Mul oli varasemalt tõsine kartus keevitamisel metalli läbipõletamise osas. Just siis kui kasutasin vana elektroodkeevitust, mis ei suutnud talutavalt põletada sisuliselt ühtegi elektroodi. Pärast sobiva elektroodi leidmist muutus kõik, sest läbi põletatud augu täitmine oli sobiva vardaga juba nohu. Traatkeevitusega on asjalood veelgi lihtsamad. Seega jah, aega ning kilomeetreid on vaja. Ja eks mul on veel käsil üleminekuaeg MMA pealt MIG peale. See pole päris ühe hobuse seljast teise selga istumine.