18-01-2026, 13:56 PM
Sellised vanad praamid on huvitavad. Ka kõik muu vee peal liikuv sama ajastu tehnika. 50ndate algus kuni 80ndate keskpaik. Ajalooliselt huvitav vaadata, mis jäi aurumasinate ja moodsamate diiseljõuseadmete vahele. Võrdlemisi algelised jõuseadmed ja mehhanismid, mis olid ehitatud meeletu tugevusvaruga ning olid lihtsalt hooldatvad. Ning olid ette nähtud pikkadeks reisideks avamerel. Masinad, kus kõik oli lihtne ja mille juures tehti kõik käsitsi kohapeal merel olles. Alates kepsu- ja raamlaagrite pindamisest kuni pihustiotste taastamiseni. Varuosi ju sisuliselt polnud ning kõike oldi õpitud näpu vahel tegema. Väga ägedad protsessid, tehnologiad ning töövõtted, mida täna meistrimehed enam ei oska.
Fotosid ja seikasid seoses konkreetsete laevadega leiab nende laevadega seilanud meremeeste arhiividest. Neid mehi enam kahjuks väga palju alles ei ole, kuid siiski. Kui huvi info järgi on tõsistel teaduslikel või ajaloolistel eesmärkidel, siis võin mõned kontaktid ehk jagada. Kindlasti saab abi, kui pöörduda otse TalTech Eesti Mereakadeemia poole. Seal on mõned väga lugupeetud õppejõud, kelle jaoks vanad saarte praamid olid teiseks koduks merel.
Mina olen sellist ajalugu minevikus uurinud seoses ühe vana Tallinna Kalasadama puksiiri taastamisega. Olin siis poisike ja just mereakadeemia lõpetanud. Tegemist oli 1953 aastal ehitatud alusega, mis oli 90ndate alguses uppunud, tekiehituse osas ümber ehitatud, vanarauajuutide poolt tühjaks lõigatud, seejärel uuesti uppunud jne. Ühesõnaga oli alles vaid kest peamasina ning kütusetankide jäänustega. Kuna tehnilist dokumentatsiooni sisuliselt polnud ning omanik soovis jõuseadme osas võimalikult palju autentsust, siis olin sunnitud infot ammutama just meie sama ajastu praamide tehnilise poole ülesehitusest. Tehnika ja jõuseadmed olid suuresti kattuvad ning praamid andsid väga hea ettekujutuse, kuidas asjad käisid. Lisaks kümneid tunde kestnud vestlused ja arutelud meestega, kes sellist tehnikat kunagi remontisid ja sellega ekspluateerisid. Lisaks mõningad külastused sama ajastu nõukogude meremehele ehitatud laevadele. Neid leidub veel üksjagu Soome vetes hobialustena. Väga-väga huvitav aeg oli ning selle "supi" sees veedetud ca 10 aasta jooksul sai õpitud nii mõndagi. Tehtud uurimistöö tulemusena ehitasin laevale sisuliselt nullist üles rooliseadme, kogu kütusesüsteemi, halli- ja musta vee süsteemi, pilsiveesüsteemi, käivitusõhu- ja tööõhu süsteemi, katla koos keskküttesüsteemiga jne. Põhimõtteliselt põlve otsas ja sisuliselt ilma varuosadeta sai taastatud kogu rüüstatud peamasin. Sisse sai projekteeritud uued pilsivee, joogivee ning musta vee tankid ning need said kohapeal hea töökaaslase poolt ka valmis tehtud. Päris uue asjana said kõik vanad tehnilised süsteemid kaasaegsed andurid, mis tagaksid tulevikus integreeritud alarmsüsteemi töö. Sisuliselt terve laeva tehniline pool sai nullist üles ehitatud ning tööle pandud. Ainuke väline abi, mida sai kasutatud, oli seotud võlliliini, selle laagritega ning täävitoru läbiviigu taastamisega. Need detailid olid juba nii suured, et omade vahenditega palju teha ei andnud.
Mõni pilt ka vanade aegade meenutuseks, kus masin on juba lõpetatud ning tööd hakkavad lõpusirgele jõudma. Masinaks fotodel on SKL 6NVD24.
Fotosid ja seikasid seoses konkreetsete laevadega leiab nende laevadega seilanud meremeeste arhiividest. Neid mehi enam kahjuks väga palju alles ei ole, kuid siiski. Kui huvi info järgi on tõsistel teaduslikel või ajaloolistel eesmärkidel, siis võin mõned kontaktid ehk jagada. Kindlasti saab abi, kui pöörduda otse TalTech Eesti Mereakadeemia poole. Seal on mõned väga lugupeetud õppejõud, kelle jaoks vanad saarte praamid olid teiseks koduks merel.
Mina olen sellist ajalugu minevikus uurinud seoses ühe vana Tallinna Kalasadama puksiiri taastamisega. Olin siis poisike ja just mereakadeemia lõpetanud. Tegemist oli 1953 aastal ehitatud alusega, mis oli 90ndate alguses uppunud, tekiehituse osas ümber ehitatud, vanarauajuutide poolt tühjaks lõigatud, seejärel uuesti uppunud jne. Ühesõnaga oli alles vaid kest peamasina ning kütusetankide jäänustega. Kuna tehnilist dokumentatsiooni sisuliselt polnud ning omanik soovis jõuseadme osas võimalikult palju autentsust, siis olin sunnitud infot ammutama just meie sama ajastu praamide tehnilise poole ülesehitusest. Tehnika ja jõuseadmed olid suuresti kattuvad ning praamid andsid väga hea ettekujutuse, kuidas asjad käisid. Lisaks kümneid tunde kestnud vestlused ja arutelud meestega, kes sellist tehnikat kunagi remontisid ja sellega ekspluateerisid. Lisaks mõningad külastused sama ajastu nõukogude meremehele ehitatud laevadele. Neid leidub veel üksjagu Soome vetes hobialustena. Väga-väga huvitav aeg oli ning selle "supi" sees veedetud ca 10 aasta jooksul sai õpitud nii mõndagi. Tehtud uurimistöö tulemusena ehitasin laevale sisuliselt nullist üles rooliseadme, kogu kütusesüsteemi, halli- ja musta vee süsteemi, pilsiveesüsteemi, käivitusõhu- ja tööõhu süsteemi, katla koos keskküttesüsteemiga jne. Põhimõtteliselt põlve otsas ja sisuliselt ilma varuosadeta sai taastatud kogu rüüstatud peamasin. Sisse sai projekteeritud uued pilsivee, joogivee ning musta vee tankid ning need said kohapeal hea töökaaslase poolt ka valmis tehtud. Päris uue asjana said kõik vanad tehnilised süsteemid kaasaegsed andurid, mis tagaksid tulevikus integreeritud alarmsüsteemi töö. Sisuliselt terve laeva tehniline pool sai nullist üles ehitatud ning tööle pandud. Ainuke väline abi, mida sai kasutatud, oli seotud võlliliini, selle laagritega ning täävitoru läbiviigu taastamisega. Need detailid olid juba nii suured, et omade vahenditega palju teha ei andnud.
Mõni pilt ka vanade aegade meenutuseks, kus masin on juba lõpetatud ning tööd hakkavad lõpusirgele jõudma. Masinaks fotodel on SKL 6NVD24.