[Jesper]

Üks põhilisi võimekusi, millest olen seoses selle teemaga unistanud, on kõikvõimalike painduvate "kummidetailide" (sest enamasti on tegelikuks materjaliks samuti erinevad termoplastid) tootmine. Kui jäika materjali saab lõigata, lihvida, värvida jne, siis painduva materjali puhul on ainuke teoreetiliselt koduste vahenditega teostatav "klassikaline" protsess silikooni vormi valamine, aga see on keeruline, räpane ja kallis, lisaks on tavavalu abil raske teha õhukesi seinu. 3D-printimine pakub teatud leevendust, sest üks levinud materjalidest on TPU, ehk termovormitav polüuretaan - ka see ei paku täiuslikku õnne, lisaks pakub väljakutseid nii pehme niidi korrektselt masinast läbi vedamine, aga tänapäevaste niitide ja printerite puhul on jõutud enam-vähem sellisesse seisu, et tasa ja targu toimetades on võimalik kasutatavaid tükke saada.

Konkreetseks projektiks oli pehmete "keelte" taastamine Volvo V70 topsihoidjas, tehasest on need mõeldud voodrina topsi ja kõva plastiku vahele, et esimene sõites vastu seinu ei koliseks, aga veerand sajandit on oma töö teinud ning originaalist polnud enam suurt midagi järel. Lolli peaga olin muidugi need viimasedki tükid välja nokitsenud ja minema visanud, sest tol hetkel ei osanud arvata, et neid veel vaja võiks minna 

Ma ei leidnud ühtegi ilusat pilti päris originaalist, samuti pole see päris sama mudeli oma, aga noh annab vast ettekujutuse, millega tegu:

   

Eraldi varuosana näeb välja selline:

   


Esimese asjana, nagu ikka, tuleb koostada mudel, mille saaks masinale ette sööta. Siinkohal on väga abiks, kui originaalsest tükist on kasvõi mingid riismed alles, sest tühja auku on palju raskem täis projekteerida, aga noh jah, seekord nii hästi ei olnud. Ingliskeelne termin sellisele projekteerimisele on reverse engineering, head eestikeelset vastet ei teagi, olen kuulnud, et seda kutsutakse veidi pingutatult pöördprojekteerimiseks, anoh ise tahaks siis juba öelda paraprojekteerimine. Igatahes on tegemist kannatlikkust nõudva nokitsemisega, mõõteriistadest on peamiselt vajalik nihik, kolmnurkjoonlaud ning elu teeb palju kergemaks šabloonide komplekt, millega mõõta nurkasid ja raadiuseid.

   

Suure õhinaga koostatud esimene CAD-mudel sai päris ärev  Hiljem optimeerisin selle enam-vähem mõistlikuks.

   

Kui mudel valmis, siis algas sobitamise etapp, printisin 0,6mm paksuseid PLA-st proovitükke, üritasin neid paigaldada ning vastavalt tegin mudelis muudatusi. Proovitükkide puhul on ülioluline neile KOHE peale kirjutada, mitmes versioon see on, sest paar tundi hiljem võib laud plastikola täis olla ning kogemata kätte sattuda mitte viimane versioon, vaid mingi eelmine, mis keerab kõik tuksi. TPU puhul pole see probleemiks, aga teine tähtis asi on, et kui plaanid teha lõpliku jupi mingist peenest ja kallist materjalist, aga proovitükke teed PLA-st, siis võiks see PLA olla selgelt teist värvi. Inimesi on surma saanud selle tõttu, et paigaldatakse kogemata PLA-st proovitükk lõplikku rakendusse, kus see loomulikult kaua vastu ei pea.


                 

Nagu kolmandalt pildilt näha, siis mul seekord piisas neljast tiirust, et asi klappima saada.
Edasi on ainult lõpusirge, õige materjal masinasse ja ootama. TPU ja tegelikult kõigi veidi keerulisemini prinditavate materjalide puhul on ülioluline rullid ära kuivatada, isegi kui otse pakist võtad, selleks on mugav selline grill. Kas see konkreetne mudel nüüd kõige parem on, seda ei tea, aga printerit ostes soovitan tungivalt kuivati ka kohe eelarvesse panna, ilma on väga raske hakkama saada. Ma panin kuivati tegelikult juba eile tööle, 8 tundi 55 kraadi juures tundub siiani adekvaatne olevat:

   

Printerist vastu vaatav pilt oli alguses päris kuri, TPU puhul on vahel probleemiks see järeleveetav peenike niit, mis tekib, kui trükipea tühjalt ühest kohast teise liigub, ma polegi täpselt veel pihta saanud, mis mu seadetes valesti või õigesti on, et probleem ainult osade mudelite puhul kummitab. Aga samas neid niite ei ole raske eemaldada, eks tulevikus vaatab, kas saab neist ka päriselt lahti. Tõenäoliselt jällegi oleks nutikas mitte kõige odavamat materjali osta, nagu mul kombeks.

   

Ühe külje tekstuuri saab valida läbi selle, mis tekstuuriga alusplaati printimisel kasutada. Mul on see kõige tavalisem krobeline, mis masinaga kaasa tuli, pole jõudnud veel teisi variante uurida. Esteetilises plaanis on 3D printimisel protsessina veel kõvasti arenguruumi  Aga samas realistlikult on neid kohti jälle suht vähe, kus mingi tihend või puks sul silma all on, reeglina teevad nad oma tööd kuskil vähemmärgatavas kohas.

   

Aga selline ta sai, termos enam sõites ei kolise ja suures plaanis paratamatult kaotusega lõppevas sõjas entroopia vastu on üks pisike lahing jälle võidetud.