08-02-2026, 16:43 PM
Mälestused ja jagatud pildid on tänuväärsed. Isegi kui need on raamatu koostajate jaoks suures osas juba teada, siis koorub igast mälestuskillust välja midagi uut, mis võib viia millegi oluliseni. Tagasisidet on tulnud ka personaalselt. Eriti ootab Rain Vaikla infot 1976. aasta Rakvere sõidul osalenud autode ja mootorrataste kohta, kuna kõigist neist ei ole pilte säilinud.
ksf! Ferry pildid on tehtud Laial tänaval praeguse Linnateatri ees. Kui see kuupäev 04.10.1975 on tõepoolest õige, siis on need seni ainukesed fotod, mis haakuvad konkreetse päeva ja sündmusega.
Jagan siinkohal ka Eesti Vanamootorrattaklubi Unic-Moto liikme meenutusi 31. jaanuarist 1976. Ta kirjutas need Unic-Moto siselistis, kuid on igati asjakohased ka siin jagamiseks.
Ma natuke täpsustan,mis seal Ajakirjandusmajas toimus 50a. tagasi, et meil on nüüd põhjust kõigile palju õnne soovida 50 aasta juubeli puhul.
Ma olin ise ka seal kohal koos oma venna Andresega, kuna olime hiljaaegu kolmekesi- mina, minu vend ja meie ema kokku pannud 1000 rbl.ja ostnud Saksamaal toodetud auto Ford Taunus (passi järgi 1933.a., kuid kahtlustan pigem aastat 1939)
Sel päeval oli väljas küllaltki külm ilm, arvan umbes -15 kraadi. Saalis oli umbes 200 inimest. Me kirjutasime ennast ka registreerimislehele.
Koosoleku alguses Valeri Kirss tegi väikese sissejuhatuse ja ütles, et kuna lätlased on palju väärtuslikke autosid minema viinud, siis nüüd tuleb meil endal vanaautoklubi luua. Ta esitas ka slõugani - ajalugu ei andesta meile rooste kuritegusid, kuid ta ei unusta ka neid, kes on temaga võitlusse asunud.
Ta ütles ka, et ärgem siin saalis nüüd mingeid erilisi probleeme tõstatage, vaid valime klubi juhatuse ja piirkondlikud juhid ja las need inimesed hakkavad siis tööle ja lahendavad kõik probleemid.
Ta lisas ka, et klubi nimeks saab Klubi Unic. Siis läks lahing lahti. Oli üks seltskond, kellele see variant ei sobinud. Nende seisukoht oli selline, et sõna unic ehk unikaalne tähendab ainueksemplari ja loodavas klubis ei saa olema ühtegi unikaalset autot. Ei saa nimetada unikaalseks autot Ford T, kuna neid autosid toodeti natuke vähem kui 20 aastaga 15 miljonit autot. Kui mingit autot on toodetud 15 miljonit, siis see auto ei ole enam unikaalne, vaid tegemist on masstootmisega. Valeri oli selle seltskonnaga väga hädas, aga alla ka ei andnud.
Siis ta palus esitada kandidaate klubi juhatusse ja piirkondade juhatustesse.
Sõna võttis üks mees, kes väga pikalt hakkas rääkima sellest, et klubi juhatus peaks lubama autodel, milledel on karbiidilambid, lubama karbiidioptika vahetada elektrilise optika vastu.
Valeri kehakeelest oli selgelt näha, et see temaatika talle ei sobinud, kuid Valeri närvid pidasid vastu ja ta sõnavõttu ei katkestanud.
Ühel hetkel tekkis sõnavõttu millisekundiline vahe, kuna mehel sai kopsust õhk otsa ja ta pidi sisse hingama. Valeri kasutas tekkinud olukorra kohe ära ja esitas palve.
Palve oli selline - palun esitage kandidaadid, keda Te tahaksite näha loodava klubi juhatuses ja piirkondade juhatustes.
Vastus oli selline, et sõnavõtja tahaks näha klubi juhatuses ja piirkondade juhatustes selliseid inimesi, kes võtaksid vastu otsuse lubada karbiidi optika vahetada elektrilise optika vastu ja väga pikalt kordas juba väljaöeldud mõtteid. Aga Valeri närvid pidasid vastu ja ta sõnavõttu ei seganud.
Kui läks klubi presidendi valimiseks, siis Valeri esitas ainukeseks kandidaadiks Voldemar Porosaare, kuigi üldiselt oleks seltskond tahtnud sellel kohal näha Valerit ennast. Siin oli tegemist ilmselt mingisuguste telgitaguste kokkulepetega, millest mina aru ei saanud.
Aga ega Porosaarelgi midagi viga polnud. Minul jäi temast mulje kui pikast (arvan umbes 190 cm.) ja sirgest härrasmehest, kes kandis kaabut.
Loogiline oleks olnud arvata, et nüüd algavad Valeri ja Voldemari vahel intriigid, kuid mina seda küll ei märganud. Pigem olid nad ühel meelel ja suhtlesid soliidselt nagu härrasmeestele kohane. Valeri küll kaabut ei kandnud, kuid hiljem,kui ta sai klubi presidendiks, hakkas nõudma, et klubi jõuluõhtul kõik mehed oleksid frakis. Tekkis muidugi tugev vastuseis sellele nõudele. Pika vaidluse järel Valeri tegi järelandmise, esimesel aastal ajutiselt on meestel lubatud jõuluõhtule tulla ka smokingis, aga edaspidi ikkagi ainult frakis.
Kokkuvõtlikult see koosolek möödus töiselt ja pingeliselt .Aeg-ajalt mõni inimene ütles välja ka teravusi. Mingit pidulikkust seal küll ei olnud. Praktiliselt kõik inimesed olid omavahel võõrad.
Paar sõna veel kaabu kandmisest. Kui ma olin lapseeas, siis suvel, kui ma tahtsin palja peaga välja mängima minna, siis ema soovitas panna ikkagi mingi müts pähe. Ta ütles, ega sa mingi lambavaras ei ole, et sa ilma mütsita käid. Aga mida arvata kaasajal meestest, kes ilma mütsita käivad? Tegelikult ei olnud Tallinnas sel ajal aga ole kaasajal mingeid lambaid, mida varastada. Ajad muutuvad, aga arusaamad nii kiiresti alati ei muutu, kui ajad muutuvad.
Kuidas tulevikus tähistatakse Unic-Moto 100-ndat sünnipäeva, ma ei tea. Kindel on see,et aeg ja kombed on muutunud. Ainuke asi,millele loota võib, et nad veel alles on, on vanad mootorrattad.
Lugupidamisega Jaan Ott
ksf! Ferry pildid on tehtud Laial tänaval praeguse Linnateatri ees. Kui see kuupäev 04.10.1975 on tõepoolest õige, siis on need seni ainukesed fotod, mis haakuvad konkreetse päeva ja sündmusega.
Jagan siinkohal ka Eesti Vanamootorrattaklubi Unic-Moto liikme meenutusi 31. jaanuarist 1976. Ta kirjutas need Unic-Moto siselistis, kuid on igati asjakohased ka siin jagamiseks.
Ma natuke täpsustan,mis seal Ajakirjandusmajas toimus 50a. tagasi, et meil on nüüd põhjust kõigile palju õnne soovida 50 aasta juubeli puhul.
Ma olin ise ka seal kohal koos oma venna Andresega, kuna olime hiljaaegu kolmekesi- mina, minu vend ja meie ema kokku pannud 1000 rbl.ja ostnud Saksamaal toodetud auto Ford Taunus (passi järgi 1933.a., kuid kahtlustan pigem aastat 1939)
Sel päeval oli väljas küllaltki külm ilm, arvan umbes -15 kraadi. Saalis oli umbes 200 inimest. Me kirjutasime ennast ka registreerimislehele.
Koosoleku alguses Valeri Kirss tegi väikese sissejuhatuse ja ütles, et kuna lätlased on palju väärtuslikke autosid minema viinud, siis nüüd tuleb meil endal vanaautoklubi luua. Ta esitas ka slõugani - ajalugu ei andesta meile rooste kuritegusid, kuid ta ei unusta ka neid, kes on temaga võitlusse asunud.
Ta ütles ka, et ärgem siin saalis nüüd mingeid erilisi probleeme tõstatage, vaid valime klubi juhatuse ja piirkondlikud juhid ja las need inimesed hakkavad siis tööle ja lahendavad kõik probleemid.
Ta lisas ka, et klubi nimeks saab Klubi Unic. Siis läks lahing lahti. Oli üks seltskond, kellele see variant ei sobinud. Nende seisukoht oli selline, et sõna unic ehk unikaalne tähendab ainueksemplari ja loodavas klubis ei saa olema ühtegi unikaalset autot. Ei saa nimetada unikaalseks autot Ford T, kuna neid autosid toodeti natuke vähem kui 20 aastaga 15 miljonit autot. Kui mingit autot on toodetud 15 miljonit, siis see auto ei ole enam unikaalne, vaid tegemist on masstootmisega. Valeri oli selle seltskonnaga väga hädas, aga alla ka ei andnud.
Siis ta palus esitada kandidaate klubi juhatusse ja piirkondade juhatustesse.
Sõna võttis üks mees, kes väga pikalt hakkas rääkima sellest, et klubi juhatus peaks lubama autodel, milledel on karbiidilambid, lubama karbiidioptika vahetada elektrilise optika vastu.
Valeri kehakeelest oli selgelt näha, et see temaatika talle ei sobinud, kuid Valeri närvid pidasid vastu ja ta sõnavõttu ei katkestanud.
Ühel hetkel tekkis sõnavõttu millisekundiline vahe, kuna mehel sai kopsust õhk otsa ja ta pidi sisse hingama. Valeri kasutas tekkinud olukorra kohe ära ja esitas palve.
Palve oli selline - palun esitage kandidaadid, keda Te tahaksite näha loodava klubi juhatuses ja piirkondade juhatustes.
Vastus oli selline, et sõnavõtja tahaks näha klubi juhatuses ja piirkondade juhatustes selliseid inimesi, kes võtaksid vastu otsuse lubada karbiidi optika vahetada elektrilise optika vastu ja väga pikalt kordas juba väljaöeldud mõtteid. Aga Valeri närvid pidasid vastu ja ta sõnavõttu ei seganud.
Kui läks klubi presidendi valimiseks, siis Valeri esitas ainukeseks kandidaadiks Voldemar Porosaare, kuigi üldiselt oleks seltskond tahtnud sellel kohal näha Valerit ennast. Siin oli tegemist ilmselt mingisuguste telgitaguste kokkulepetega, millest mina aru ei saanud.
Aga ega Porosaarelgi midagi viga polnud. Minul jäi temast mulje kui pikast (arvan umbes 190 cm.) ja sirgest härrasmehest, kes kandis kaabut.
Loogiline oleks olnud arvata, et nüüd algavad Valeri ja Voldemari vahel intriigid, kuid mina seda küll ei märganud. Pigem olid nad ühel meelel ja suhtlesid soliidselt nagu härrasmeestele kohane. Valeri küll kaabut ei kandnud, kuid hiljem,kui ta sai klubi presidendiks, hakkas nõudma, et klubi jõuluõhtul kõik mehed oleksid frakis. Tekkis muidugi tugev vastuseis sellele nõudele. Pika vaidluse järel Valeri tegi järelandmise, esimesel aastal ajutiselt on meestel lubatud jõuluõhtule tulla ka smokingis, aga edaspidi ikkagi ainult frakis.
Kokkuvõtlikult see koosolek möödus töiselt ja pingeliselt .Aeg-ajalt mõni inimene ütles välja ka teravusi. Mingit pidulikkust seal küll ei olnud. Praktiliselt kõik inimesed olid omavahel võõrad.
Paar sõna veel kaabu kandmisest. Kui ma olin lapseeas, siis suvel, kui ma tahtsin palja peaga välja mängima minna, siis ema soovitas panna ikkagi mingi müts pähe. Ta ütles, ega sa mingi lambavaras ei ole, et sa ilma mütsita käid. Aga mida arvata kaasajal meestest, kes ilma mütsita käivad? Tegelikult ei olnud Tallinnas sel ajal aga ole kaasajal mingeid lambaid, mida varastada. Ajad muutuvad, aga arusaamad nii kiiresti alati ei muutu, kui ajad muutuvad.
Kuidas tulevikus tähistatakse Unic-Moto 100-ndat sünnipäeva, ma ei tea. Kindel on see,et aeg ja kombed on muutunud. Ainuke asi,millele loota võib, et nad veel alles on, on vanad mootorrattad.
Lugupidamisega Jaan Ott