[Juri]

Nüüd siis ZIS 110 teine lahtine variant, ehk ZIS 110V Kabriolett. Toodeti 4 eksemplari. Fotosid sellest variandist on vähe tehtud/säilinud. Tõenäoliselt leidsin kõik üles, aga kui keegi veel leiab mõne foto sellest autost, siis võib siia alla postitada.

 
   

 

Kuna Ameerikas ei olnud automaatse katusega kabriolett 1950. aastatel enam uudne, peeti seetõttu sellise lahenduse puudumist Nõukogude Liidu esindusauto puhul isegi kohatuks, eriti loosungi „järele jõuda ja edestada” taustal. Lisaks lähenes mudelivahetus: 1950. aastate keskpaigaks oli ZIS-110 nii tehniliselt kui ka välimuselt ajale jalgu jäänud ning tehas arendas juba uut põlvkonda – mudelit ZIL 111. Kavandamisel oli ka selle avatud versioon, millele plaaniti paigaldada kaasaegne elektriliselt avatav katus.

 

Olemasolevatel autodel katsetati mitmesuguseid uusi lahendusi. Näiteks valmis automaatkäigukasti testimiseks ZIS-110I, mis oli varustatud GAZ-13 V8-mootori ja automaatkäigukastiga. ZIS 110V Kabriolett kandis aga tehase joonistel tähist ZIS-E110V, kus täht „E” viitas sõnale „eksperimentaalne”.

 

Kui auto 1957. aastal valmis sai, nimetati see ümber ZIL-110V-ks. Selleks ajaks olid poliitilised olud muutunud: 1956. aasta veebruaris mõistis Nikita Hruštšov NLKP XX kongressil hukka Stalini isikukultuse. Sama aasta juunis suri ZIS-i direktor Ivan Aleksejevitš Lihhatšov ning tehas nimetati tema auks ümber. Nii asendus lühend ZIS nimega ZIL.

 

Väliselt saab 110V Kabrioletti 110B Faetonist eristada eelkõige esiuste veerandakende, samuti on ZIL-110V tagaaknad, nagu ka esimesed, ristkülikukujulise trapetsi kujuga. 110V varikatust liigutati kahe hüdrosilindri abil ning ka akende mehhanismid olid elektrohüdraulilised. Esiistme taga paiknev vahesein tõusis ja langes ka hüdrosüsteemi abil. Erinevustena saab veel välja tuua esiuste mehaanilised kolmnurkaknad, mida faetonil polnud. Katusepresent ja konstruktsioon oli täiesti teistsugune, see sisaldas vähem puitelemente ja rohkem metallist elemente. Tagumised tuhatoosid ja käetoed olid erinevad, tagumised uksepostid paksemad, aknatõstukite lülitid, salongisoojenduse radiaatorid jne.

 

     

   

   

   

 

Tõenäoliselt ei olnud võimalik kolmandaid külgaknaid automatiseerida, mistõttu need eemaldati. Samas ei loobutud käsitsi tehtavatest toimingutest täielikult. Enne varikatuse liigutamist tuli selle lukuga osa lahti tõmmata ja paigutada spetsiaalsesse sahtlisse. Pärast katuse sulgemist tuli see jälle lukuga oma kohale kinnitada.

 

   

 

Enne varikatuse avamist või sulgemist tuli aknad alla lasta – tänu hüdrosüsteemile sai seda teha juhiuksel asuva nelja nupu abil. Lisaks tuli käsitsi kokku voltida neli sammast, mis katsid külgakende vahelisi ühenduskohti.

 
   
   

   

   

   

   

 

Varikatust juhiti armatuurlaua vasakul küljel all asuva käepidemega: sulgemiseks tuli seda vajutada, avamiseks tõmmata. Juht pidi käsitsi tegema veel kaks toimingut – avama või sulgema riivi ning kinnitama esiklaasi raamil paiknevad kaks lukustit. Ka kokkupandud katust kattev nööpkinnitustega kate tuli käsitsi paigaldada ja eemaldada. Kogu protsess võttis aega kaks kuni kolm minutit. See polnud küll eriti kiire, ent siiski ligi kümme korda kiirem kui 110B Faetoni puhul.

 

   

 

Ei ole täpselt teada, kui palju ZIL-110V eksemplare valmis(kõige tõenäolisem on, et toodeti 4 tk). Vähemalt üks ZIS 110V Kabriolett on tänaseni säilinud. Pärast NSV Liidu lagunemist sattus see Riia Mootorimuuseumi hoidlasse, kust kollektsionäär Mihhail Jevgenievitš De Buar selle omandas ja Venemaale tagasi viis. De Buar on hiljem saanud tuntuks eelkõige vene ikoonide kogujana, kuid tema suureks kireks olid ka vanasõidukid. 2008. aastal oli see kabriolett eksponeeritud Oldtimer Gallery näitusel. Toona puudus autol varikatus – näha oli paljas kabriolettmehhanism ning salongi oli kinnitatud käepide, millest marssalid saanuks paraadidel vägesid üle vaadates kinni hoida, ehkki ZIL-110V ise paraadidel kunagi ei osalenud. Vahetult enne oma surma 2009. aastal loobus De Buar oma autokollektsioonist ning ZIL-110V läks uue kollektsionääri omandisse. Viimane on otsustanud auto restaureerida. On lootust, et kabriolett taastatakse oma algses hiilguses – just sellisena, nagu seda näitavad 1957. aastal tehtud fotod.

 

   

   
 
 
ZIS 110V Kabriolett Tallinn-Palermo sõidul(tõenäoliselt sama auto, mis on säilinud):

   

Allikas: https://www.kommersant.ru/doc/4556543#id1969280