[Lauri_L]

Eks väga pika keermelati sisestamine ülevalt alla on natuke ebamugav, kuid ega seda sealt iga päev välja ei peagi võtma. .

Aga need üksikud päevad kirud. 
Meistrimehel poleks ju raske teha ülemised hoidikud esiküljelt avanevaks ja ongi keermelati tee tööle poole lühem.
Ise nipitaks vast üldse tenditrippidega vms - ust avades oleks kolinat vähem ja esteetilises pooles nühiks otsad värvi vähem.

Eks siin on pigem kompromisside koht. Kui tripiga pundi kinni tõmbad, siis pole pundist enam nii mugav sobivat varrast valida. Ja trippe peaks ikka olema sama palju kui hetkel hoidikuid, et ka lühemad tükid samasse ruumi ära mahuksid. Ning kui pundi lahti võtad, siis kipuvad need sõrmede vahel laiali pudisema ja maha kukkuma. Jäiga metallist hoidikuga on need mured korraga lahendatud. Liigse värvi nühkimise vältimise eesmärk oligi see, et uksele sai pandud terve nelikanttorust tükk. Kui ühe külje oleks maha lõiganud, et ruumi rohkem oleks ning ilusam jääks, siis oleksid vardad hakanud ukse värvkattele juba värvkattele olulist kahju tegema. Lahtitehtav metallist hoidik oleks muidugi äge, kuid sellele kuluva ajaga saab palju muud mõistlikku ära teha. 

   
   
Pärast keevitusi näeb kapp välja nagu veganist hüäänkoer - roheline ning mustad täpid peal. Need vanad sovietiaegsed värvid on üsna karmid. Iga koht, mis kuuma saab, see läheb põlema ning lõhn on neil väga (vastikult) spetsiifiline. Kindlasti ka kordades mürgisem, kui kaasaegsetel värvidel. Olen nõukaaegsete (laeva)värvide põlemisega meresõidust tuttav ning just see spetsiifiline lõhn eemaldus ka selle kapi värvi põlemisel. Kohati võtab isegi silmad vett jooksma. 

   
   
Nii palju kui see mulle ka ei meeldinud tuli antud olukorras jätkata värvi eemaldamisega. Värv oli erakordselt paks, tugevalt üle millimeetri. Esiküljel ning külgedel tähendasin koos alusvärviga kokku viis kihti. Tagaküljel kolm. Seega on kappi minevikus usinasti ülevärvitud. 

   
   
Kui alguses proovisin patsiendile läheneda nurklihvija külge pandud teraskettaga, siis üsna kohe sai selgeks, et sellega mittejätkamine on nii minu kui kasutatava masina huvides. Värv on lihtsalt nii karm, et isegi jämeda traadiga ketas seda eriti hammustada ei taha. Mul on sellest ajast saadik, kui ksf Roomik mulle head asja tutvustas, sügavale kapi tagumisse nurka ära peidetud mõned nailonist puhastuskettad. Mõnel pool kutsutakse neid ka kärgketasteks. Üldiselt võtangi need välja vaid siis, kui tavapärasem traathari või lamellketas enam oma tööga hakkama ei saa. Tõeliselt mõnus ja efektiivne abimees, kuid kulub võrdlemisi intensiivselt ja maksab maasikaid. Töö kiirus ja kvaliteet said seejärel muidugi uue tähenduse. Vana värvi hulgast sellel kapil annab aimu ka kapi kõrvale kokku harjatud värvitükkide hunnik. See on vaid osa, sest mingi hulk lahkus töö ajal kappi ja on seal veel foto tegemise hetkel. Ning tegemist on kõigest kapi esikülje ühe poole puhastamisest tekkinud jääkidega. 

   
   
Vaatamata sellele, et kärgkettaga töökiirus paranes, kulus kapi puhastamisele värske õhu hingamispausidega natuke rohkem kui kaks poolikut päeva. Töö ajal oli hingamiskaitse loomulikult ees ning garaaži uksed mõlemad kerge tuulutuse peal, et tolmu võimalikult palju välja viiks. Pauside vahepeal tegin suured uksed mõlemad umbes kümneks minutiks täitsa lahti. Ruumi lõi hetkega küll külmaks, kuid uste sulgemise järel taastus temperatuur 15-20 minutiga. Kitsad kohad nagu liitekohad ja uksehingede ümbrus tuli endiselt traatkettaga teha, sest  kärgketas igale poole ei mahu ning on igasuguste eenduvate detailide ning nurkade suhtes väga tundlik. 

   
   
Kui välispindadelt värv soovitud koguses maha sai, siis läbis kapp korraliku järelpuhastuse. Väljast harja ja seejärel kergelt niiske lahustise kaltsuga, seest esialgu tolmuimejaga.