Eile, 12:04 PM
Teades Sergei Zjuganovi pedantsust ja oskust kaameraga töötada ei olnud minul hetkekski kahtlust, et peagi valmib mõnus tagasivaade meie lähiajaloole. See on autorifilm, st Sergei isiklik vaade, mis tähendab, et see ei ole päris dokumentaal. Selles on üldistusi, kuid eelkõige ikkagi mõnusaid killukesi ajast, millest enamusel meist on oma mälestus. Äratundmisrõõm ning emotsioonid on garanteeritud kõigile, kes on sündinud kuni 1990. aastani. Hiljem sündinutele aga tagasivaade ajalukku, mida ükski kunstiline film ei anna. Võtke lapsed kaasa.
Seda filmi peab iga Eesti lähiajaloo huviline ning üldse Eesti autohuviline vaatama! See on sama nagu Maanteemuuseumi, MOMU, Kurtna mootorrattamuuseumi, Väätsa jalgrattamuuseumi, Laitse RallyPargi automaja, Halinga automuuseumi, Järva-Jaani Vanatehnika Varjupaiga või Valeri Kirsi vanasõidukite muuseumi külastamine. Nimetasin meelega vaid need, mis on/olid ametlike külastusaegadega. Eestis on veel mitukümmend vanasõidukite või laiemalt hobisõidukite kollektsiooni, mis on huvilistele vaatamiseks eraldi kokkuleppel omanikuga. Neist vaid üks jääb loodetavasti püsima aastakümneteks - Maanteemuuseum. Teised on üles ehitatud ühe või mõne entusiasti isiklikule elutööle ning nende lahkudes kaovad vaid mälestustesse. Eksponaadid ehk jäävad, kuid kaob see vahetu emotsioon ja lugu selle omaniku suust. Seda ei asenda ükski raamat, infoleht ega video. Igaüks võib teist meenutada, kuidas Arno Sillat, Tuve Kärner, Valdo Praost, Urmas Teearu, Rain Rikas, Valeri Kirss või mistahes teine kollektsiooni omanik on oma parematel aegadel (paljudel neist ei ole see veel möödunud) säravate silmadega puistab fakte ja legende igast eksponaadist. Ja kellel seda emotsiooni ei ole, siis tuleb minna selle järele. Kohe nüüd, sellel aastal.
Filmiga on lihtsam - pärast kinolevist kadumist saab seda ilmselt veel mingites oludes ikka vaadata. Kuid kinno minnes annab igaüks isikliku panuse ja tunnustuse filmi tegijatele, aga ka sõnumi kogu meie kogukonnale, et selline tegevus on vajalik ja seda väärtustatakse. Et seda on vaja ja siis ehk leidub keegi ka tulevikus, kes teeb sama. Et meil oleks jälg minevikust samamoodi nagu vaatame nostalgiaga näiteks filmi "Vana arm ei roosteta" või "Torukübaraga mees" või amatöörklippe vanatehnikasõitudest. Sel aastal on paslik näiteks vaadata amatöörfilmija Arved Tamm´e liikuvat pilti klubi Unic esimesest suurüritusest - 11.09.1976 toimunud sõidust Tallinn-Rakvere. https://www.youtube.com/watch?v=HNjEl8jT5gw&t=1s
MOMU ja Valeri Kirsi muuseum on suletud - neid ei saa enam kunagi külastada ning kellel see jäi tegema, on sellest emotsioonist ilma. Ärge lükake edasi toimetusi, mida saab täna teha. Tegijate tunnustamise kõige leebem vorm on minna lihtsalt vaatama ja seda mitte siis, kui on juba lõpp, vaid ikka enne seda.
16.03.2026 kell 13.10 on Sergei Zjuganovi intervjuu Raadio 2-s
Seda filmi peab iga Eesti lähiajaloo huviline ning üldse Eesti autohuviline vaatama! See on sama nagu Maanteemuuseumi, MOMU, Kurtna mootorrattamuuseumi, Väätsa jalgrattamuuseumi, Laitse RallyPargi automaja, Halinga automuuseumi, Järva-Jaani Vanatehnika Varjupaiga või Valeri Kirsi vanasõidukite muuseumi külastamine. Nimetasin meelega vaid need, mis on/olid ametlike külastusaegadega. Eestis on veel mitukümmend vanasõidukite või laiemalt hobisõidukite kollektsiooni, mis on huvilistele vaatamiseks eraldi kokkuleppel omanikuga. Neist vaid üks jääb loodetavasti püsima aastakümneteks - Maanteemuuseum. Teised on üles ehitatud ühe või mõne entusiasti isiklikule elutööle ning nende lahkudes kaovad vaid mälestustesse. Eksponaadid ehk jäävad, kuid kaob see vahetu emotsioon ja lugu selle omaniku suust. Seda ei asenda ükski raamat, infoleht ega video. Igaüks võib teist meenutada, kuidas Arno Sillat, Tuve Kärner, Valdo Praost, Urmas Teearu, Rain Rikas, Valeri Kirss või mistahes teine kollektsiooni omanik on oma parematel aegadel (paljudel neist ei ole see veel möödunud) säravate silmadega puistab fakte ja legende igast eksponaadist. Ja kellel seda emotsiooni ei ole, siis tuleb minna selle järele. Kohe nüüd, sellel aastal.
Filmiga on lihtsam - pärast kinolevist kadumist saab seda ilmselt veel mingites oludes ikka vaadata. Kuid kinno minnes annab igaüks isikliku panuse ja tunnustuse filmi tegijatele, aga ka sõnumi kogu meie kogukonnale, et selline tegevus on vajalik ja seda väärtustatakse. Et seda on vaja ja siis ehk leidub keegi ka tulevikus, kes teeb sama. Et meil oleks jälg minevikust samamoodi nagu vaatame nostalgiaga näiteks filmi "Vana arm ei roosteta" või "Torukübaraga mees" või amatöörklippe vanatehnikasõitudest. Sel aastal on paslik näiteks vaadata amatöörfilmija Arved Tamm´e liikuvat pilti klubi Unic esimesest suurüritusest - 11.09.1976 toimunud sõidust Tallinn-Rakvere. https://www.youtube.com/watch?v=HNjEl8jT5gw&t=1s
MOMU ja Valeri Kirsi muuseum on suletud - neid ei saa enam kunagi külastada ning kellel see jäi tegema, on sellest emotsioonist ilma. Ärge lükake edasi toimetusi, mida saab täna teha. Tegijate tunnustamise kõige leebem vorm on minna lihtsalt vaatama ja seda mitte siis, kui on juba lõpp, vaid ikka enne seda.
16.03.2026 kell 13.10 on Sergei Zjuganovi intervjuu Raadio 2-s