Päris imelik on ka iseendale tunnistada, et hobigaraažist puudub selline vajalik tööriist nagu elektrikäi. Vähemalt selline, mis töötab. Seni on asjad enam-vähem saadud tehtud nurklihvijaga. Alates siis muruniiduki terade teritamisest lõpetades metallipuuridega. Kui päris aus olla, siis majapidamises (mitte garaažis) üks miniatuurne käi siiski on. Hiinakas ja kannab Biltema kaubamärki. See aga ei ole ei oma koostekvaliteedilt, disainilt ega ka jõudluselt tööriist. Tundub, et juba vigasena siia ilma sattunud. On sellega kuidas on. Eelmise aasta teises pooles õnnestus mul saada ühe garaažitühjenduse käigus vähetöötanud nõukaaegse käia uhkeks omanikuks.
Selline tore ja kompaktne vigur. Saades üsnagi komplektne ja visuaalselt väärkohtlemisele viitavate jälgedeta. Väga suurt detaili asja sellega ei tee, kuid abiks ikka. Ning ohutum ka kui nurklihvija peal sõrme otsas metalli keerutada.
Toodetud Tšeljabinskis 1986 aastal, mudeliks 3E631. Mootor on 3-faasiline, 380V, 0,75kW ja 3840rpm.
Kohe alustasin sellest, et käiale asukoht leida. Proovisin siia ja sinna, kuid taas ei suutnud sobivat kohta leida. Mitu päeva tassisin nagu kass poegi ühest nurgast teise. Ega muud ei suutnudki välja mõelda, kui et ka see vidin tuleb teisaldatavaks muuta. Ehk siis tuleb ehitada piisavalt toekas ja stabiilne alus. Edasi läks juba kuidagi lihtsamalt - ei pea palju mõtlema. Käia otsustasin istutada rauajääkidest leitud 131mm diameetri ja 6mm seinapaksusega terastorule.
Kõigepealt mõõtsin enda jaoks välja kõige sobivama käia töökõrguse ning lahutasin sellest maha tulevase alusplaadi paksuse ja toeks oleva toru kõrguse maast. Viimane on vajalik, et käia saaks taaskord roklaga teisaldada ning hea tööasendi huvides ei jääks käiamise ajal saapa nina vastu käia alust. Tööasendi mugavus on prioriteet. Kui kõivõimalikud arvutused tehtud, lõikasin torul mõlemad otsad täisnurga alla ning pikkuse mõõtu.
Käia alusplaadiks leidsin tüki 6mm teraslehte. Seekord on tegemist roostevaba terasega. Lõikasin käia järgi mõõtu ning puurisin kinnitusaugud. Tähtis on, et alusplaat oleks pisut jäigem, sest käia alusraam ise tundub olema kergemast metallist - alumiiniumist või silumiinist.
Kokku keevitasin traatkeevitusega ning tavalise musta metalli jaoks mõeldud traadiga. Alusplaadi nihutasin toru suhtes kergelt ettepoole, et tagada endale parem tööasend (käi ei jääks aluse ja töötegija suhtes liialt kaugele) ning et käia enda raskus oleks toru suhtes võimalikult ühtlaselt jaotatud.
Stabiliseeriva aluse otsustasin valada betoonist. Tundus nagu kõige odavam, kiirem ja lollikindlam lahendus. Vana plastmassist kast passis oma mõõtudelt hästi vormiks. Toru alaossa kasti põhjast umbes 3cm kõrgusele keevitasin kaks nurkrauda, mis aitavad toru paremini betooni ankurdada. Ilmselt poleks väga vaja olnud, kuid tükki küljest vast ei võta.
Valuna kasutasin ära sisuliselt kaks 25kg kotti kuivbetooni. Toru sisestasin siis betooni, kui pool betoonist kastis oli. Seega osa betoonist läks ka torusse sisse. Seejärel segasin teise kotitäie valmis, valasin peale, silusin kergelt ning jätsin kõvenema.
Selline tore ja kompaktne vigur. Saades üsnagi komplektne ja visuaalselt väärkohtlemisele viitavate jälgedeta. Väga suurt detaili asja sellega ei tee, kuid abiks ikka. Ning ohutum ka kui nurklihvija peal sõrme otsas metalli keerutada.
Toodetud Tšeljabinskis 1986 aastal, mudeliks 3E631. Mootor on 3-faasiline, 380V, 0,75kW ja 3840rpm.
Kohe alustasin sellest, et käiale asukoht leida. Proovisin siia ja sinna, kuid taas ei suutnud sobivat kohta leida. Mitu päeva tassisin nagu kass poegi ühest nurgast teise. Ega muud ei suutnudki välja mõelda, kui et ka see vidin tuleb teisaldatavaks muuta. Ehk siis tuleb ehitada piisavalt toekas ja stabiilne alus. Edasi läks juba kuidagi lihtsamalt - ei pea palju mõtlema. Käia otsustasin istutada rauajääkidest leitud 131mm diameetri ja 6mm seinapaksusega terastorule.
Kõigepealt mõõtsin enda jaoks välja kõige sobivama käia töökõrguse ning lahutasin sellest maha tulevase alusplaadi paksuse ja toeks oleva toru kõrguse maast. Viimane on vajalik, et käia saaks taaskord roklaga teisaldada ning hea tööasendi huvides ei jääks käiamise ajal saapa nina vastu käia alust. Tööasendi mugavus on prioriteet. Kui kõivõimalikud arvutused tehtud, lõikasin torul mõlemad otsad täisnurga alla ning pikkuse mõõtu.
Käia alusplaadiks leidsin tüki 6mm teraslehte. Seekord on tegemist roostevaba terasega. Lõikasin käia järgi mõõtu ning puurisin kinnitusaugud. Tähtis on, et alusplaat oleks pisut jäigem, sest käia alusraam ise tundub olema kergemast metallist - alumiiniumist või silumiinist.
Kokku keevitasin traatkeevitusega ning tavalise musta metalli jaoks mõeldud traadiga. Alusplaadi nihutasin toru suhtes kergelt ettepoole, et tagada endale parem tööasend (käi ei jääks aluse ja töötegija suhtes liialt kaugele) ning et käia enda raskus oleks toru suhtes võimalikult ühtlaselt jaotatud.
Stabiliseeriva aluse otsustasin valada betoonist. Tundus nagu kõige odavam, kiirem ja lollikindlam lahendus. Vana plastmassist kast passis oma mõõtudelt hästi vormiks. Toru alaossa kasti põhjast umbes 3cm kõrgusele keevitasin kaks nurkrauda, mis aitavad toru paremini betooni ankurdada. Ilmselt poleks väga vaja olnud, kuid tükki küljest vast ei võta.
Valuna kasutasin ära sisuliselt kaks 25kg kotti kuivbetooni. Toru sisestasin siis betooni, kui pool betoonist kastis oli. Seega osa betoonist läks ka torusse sisse. Seejärel segasin teise kotitäie valmis, valasin peale, silusin kergelt ning jätsin kõvenema.