[mlsluik]

Tauno Rahnu sulest:

Kunagi ammu läksime sõpradega maale Elva kanti pidutsema. Panime telgid üles, tegime süüa ja no ja õhtu poole siis juua ka. Pidu läks pikaks, aga lõpuks ronis enamus ära telkidesse magama. Aga juua oli ikka veel palju ja meid ainult kaks. Degusteerimine on raske töö ja lõkke ääres sitsimisest olid jalad ka väga kangeks jäänud. Ja palju juua paneb pea tööle. Teistmoodi kui tavaliselt. Meil tuli sõbraga meelde päeval ühe talu juures nähtud mesitarud ja me otsustasime ennast veidi tuulutada. Plaan nägi ette ühe mesitaru laagrisse toomist ja naabertelki paigutamist. Sest mesi on ju tervislik. Pimeduse tõttu keerulistes orienteerumistingimustes jõudsime lõpuks siiski kohale ja haarasime esimese mesitaru, enne kui keegi meid märkab. Tassisime taru vaikselt läbi võsa, üritades samal ajal mesilasi mitte ärritada. Meile sappa aga haakus mingi kuradi peni, kes ei tahtnud isegi hirmutamise peale meist maha jääda. Lõpuks sai pimedus, mesilastarude tassimiseks ebasobiv maastik ja meie alkoholist nõrgestatud füüsis meist võitu. Otsustasime taru maha jätta ja hommikul sellele järgi tulla. Olles hommikul paremas füüsilises seisundis tänu hommikusöögile ja ujumisele, läksime mesilastaru vaatama. Päevavalges aga selgus, et puidust kuup, mille kallal me öösel olime rassinud, oli hoopis koerakuut. Ketis olev koer aga vaatas meid väga etteheitva pilguga. Ei jäänud midagi muud üle, kui kuut oma õige koha peale tagasi tassida.