04-04-2026, 11:15 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 04-04-2026, 11:19 AM ja muutjaks oli Lauri_L.)
Õnntlused uuele omanikule...
Aurumasinat ei maksa karta. On ohutum, kasutajasõbralikum ja lihtsam kui mistahes sisepõlemismootor. Parandage kui eksin, aga siin on tegemist lihtsa aurutoitel kolbpumbaga, mida käitab vertikaalne leektorukatel. Ma ei taha uskuda, et seal sees on veetoru katel... võtaks rohkem ruumi ja oleks tõepoolest pisut ohtlikum. Sellise väikese leektorukatla saab hädaolukorras kütta minimaalse töörõhuni 10-15 minutiga, eriti kivisütt kasutades. Kas katlal ei ole küljes näiteks ventiile, millega oli võimalik seda ooterežiimis hoida? See tähendab, et kui tuletõrjujad olid depoos, siis juhiti läbi katla pidevalt kas sooja või kuuma vett. Minuteada vanadel aurukateldel nii oli (isegi tänapäevastel on nn kuumkast või hotwell olemas). Sellega vähendati katla ettevalmistusaega väljakutsel ning metallile kiirel kuumutamisel tekkivat stressi. Ma ei tahaks uskuda, et päris külm katel väljakutseks üles köeti.
Palju rohkem pakub mulle huvi see, kuidas sellisel vanal katlal suudeti paagist vett rõhu all katlasse juurde lisada? Mis meetod kasutusel oli? Injektor ehk aurujoa vedelikpump? Taseme vaateklaas tundub kenasti katlal alles olevat. Huvitav oleks ka teada, kas täitmine oli täielikult manuaalne ehk selleks oli eraldi operaator või oli juba sellel ajal lahendatud mingi primitiivse mehaanilise automaatikaga?
Märkuseks veel niipalju, et aurukatlad ei plahvata, kui nende torud või veesärk nö "muutuvad pehmeks". Sellisel juhul tekib esimesena leke, mitte plahvatus, sest kogu katel ei vanane ühtlaselt. Plahvatus toimub siis, kui korralik ja uueväärne katel ülerõhule kütta ning kaitseklapp (vm kaitseaparatuur, nt vile) ei avane või ei sekku. Kui metall enam ülerõhust tungitud stressi ei talu, toimub kiire korpuse rebenemine ja suure hulga kuuma vee (sellel katlal vast ca 160-200 kraadi C) kiire väljumine väliskeskkonda. Vee kiiret aurustumist madala rõhu keskkonda jõudes käsitletaksegi plahvatusena. Meeldetuletus et ühest liitrist veest saab ca 1,6m3 auru. Sellesse katlasse mahub korraga silma järgi ca 60 liitrit. Seega tekiks murdosa sekundiga ca 100 kuumpeetrit auru. Seega aurukatelde puhul on A ja O kaitseklapid. Kaitseklapid on need, mida testitakse, sertifitseeritakse ja plommitakse. Kui seade on töös, siis kaitseklappe testitakse pidevalt juba avanemise kontrolliks ning klapi sulgpindadele tekkinud võõriste eemaldamiseks. Käesoleva vahendi puhul ilmselt enne iga kustutustööd või testkäivitust.
Selliste vanade katelde puhul oli määravaks kasutatava vee kvaliteet ja seda pidi ilmselt mingi paagi või kanistritega objektile ka kaasa vedama. Katlas kasutatakse siis teadupärast destillaati, enamasti töödeldud destillaati. Kas ja kust seda tol ajal saadi? Tehti ise depoos? Kui sinna katlasse sööta näiteks tavalist naturaalseid soolasid sisaldavat puhast vett, siis mõne aja möödudes kasvavad leektorud veesärgi poolt katlakivi täis. Tekib paha olukord, kus piisavalt ruttu ei ole enam võimalik vett üles kütta, sest katlakivi töötab isoleeriva elemendina. Aga kui katel saab ikkagi üles köetud, siis piisavalt paks katlakivi kiht võib tööle hakata vastupidiselt - kivine mass kuumeneb kolde temperatuurini ja tekib teatav ahelreaktsioon. Võtad tule alt, aga katel kuumeneb edasi, katiseklapid-viled undavad ning lõpuks saab ka vesi otsa ja edasi on juba pahasti. Muidugi ei meeldi ka õhukesele metallile, kui leegi ja jahutava veesärgi vahel on katlakivist "isolatsioon". Leek- ja suitsutorukatla puhul on selline katlakivist tingitud olukord küll vähem ohtlik võrreldes veetorukatlaga.
Kui raha probleemiks ei ole, siis Eestis on kindlasti mehi, kes sellise katla võiksid olla suutelised üles. Originaalsust see ei taga, sest igal meistril on oma käekiri. Kindlasti on kogenud omanik sellest hästi teadlik. Samas kui seda aparaati töötava museaalina pidada, siis tuletan meelde, et aurukatel ei armasta "kord kasutan, kord ei kasuta" ülalpidamist. Töösoe peab pidevalt sees olema, muidu ei säili ning mädaneb kiirelt kätte ära. Aurukatla sissekütmine, mahakütmine ja kasutusvahelisteks perioodideks konserveerimine on säilivuse osas kriitilise tähtsusega ning nõuab palju vaeva ja tähelepanu.
Igatahes suur-suur kummardus omanikule kogu panuse eest vanatehnikasse. See auruprits on kirsiks tordil ning tuleb tunnistada, et kadedaks teeb.
Aurumasinat ei maksa karta. On ohutum, kasutajasõbralikum ja lihtsam kui mistahes sisepõlemismootor. Parandage kui eksin, aga siin on tegemist lihtsa aurutoitel kolbpumbaga, mida käitab vertikaalne leektorukatel. Ma ei taha uskuda, et seal sees on veetoru katel... võtaks rohkem ruumi ja oleks tõepoolest pisut ohtlikum. Sellise väikese leektorukatla saab hädaolukorras kütta minimaalse töörõhuni 10-15 minutiga, eriti kivisütt kasutades. Kas katlal ei ole küljes näiteks ventiile, millega oli võimalik seda ooterežiimis hoida? See tähendab, et kui tuletõrjujad olid depoos, siis juhiti läbi katla pidevalt kas sooja või kuuma vett. Minuteada vanadel aurukateldel nii oli (isegi tänapäevastel on nn kuumkast või hotwell olemas). Sellega vähendati katla ettevalmistusaega väljakutsel ning metallile kiirel kuumutamisel tekkivat stressi. Ma ei tahaks uskuda, et päris külm katel väljakutseks üles köeti.
Palju rohkem pakub mulle huvi see, kuidas sellisel vanal katlal suudeti paagist vett rõhu all katlasse juurde lisada? Mis meetod kasutusel oli? Injektor ehk aurujoa vedelikpump? Taseme vaateklaas tundub kenasti katlal alles olevat. Huvitav oleks ka teada, kas täitmine oli täielikult manuaalne ehk selleks oli eraldi operaator või oli juba sellel ajal lahendatud mingi primitiivse mehaanilise automaatikaga?
Märkuseks veel niipalju, et aurukatlad ei plahvata, kui nende torud või veesärk nö "muutuvad pehmeks". Sellisel juhul tekib esimesena leke, mitte plahvatus, sest kogu katel ei vanane ühtlaselt. Plahvatus toimub siis, kui korralik ja uueväärne katel ülerõhule kütta ning kaitseklapp (vm kaitseaparatuur, nt vile) ei avane või ei sekku. Kui metall enam ülerõhust tungitud stressi ei talu, toimub kiire korpuse rebenemine ja suure hulga kuuma vee (sellel katlal vast ca 160-200 kraadi C) kiire väljumine väliskeskkonda. Vee kiiret aurustumist madala rõhu keskkonda jõudes käsitletaksegi plahvatusena. Meeldetuletus et ühest liitrist veest saab ca 1,6m3 auru. Sellesse katlasse mahub korraga silma järgi ca 60 liitrit. Seega tekiks murdosa sekundiga ca 100 kuumpeetrit auru. Seega aurukatelde puhul on A ja O kaitseklapid. Kaitseklapid on need, mida testitakse, sertifitseeritakse ja plommitakse. Kui seade on töös, siis kaitseklappe testitakse pidevalt juba avanemise kontrolliks ning klapi sulgpindadele tekkinud võõriste eemaldamiseks. Käesoleva vahendi puhul ilmselt enne iga kustutustööd või testkäivitust.
Selliste vanade katelde puhul oli määravaks kasutatava vee kvaliteet ja seda pidi ilmselt mingi paagi või kanistritega objektile ka kaasa vedama. Katlas kasutatakse siis teadupärast destillaati, enamasti töödeldud destillaati. Kas ja kust seda tol ajal saadi? Tehti ise depoos? Kui sinna katlasse sööta näiteks tavalist naturaalseid soolasid sisaldavat puhast vett, siis mõne aja möödudes kasvavad leektorud veesärgi poolt katlakivi täis. Tekib paha olukord, kus piisavalt ruttu ei ole enam võimalik vett üles kütta, sest katlakivi töötab isoleeriva elemendina. Aga kui katel saab ikkagi üles köetud, siis piisavalt paks katlakivi kiht võib tööle hakata vastupidiselt - kivine mass kuumeneb kolde temperatuurini ja tekib teatav ahelreaktsioon. Võtad tule alt, aga katel kuumeneb edasi, katiseklapid-viled undavad ning lõpuks saab ka vesi otsa ja edasi on juba pahasti. Muidugi ei meeldi ka õhukesele metallile, kui leegi ja jahutava veesärgi vahel on katlakivist "isolatsioon". Leek- ja suitsutorukatla puhul on selline katlakivist tingitud olukord küll vähem ohtlik võrreldes veetorukatlaga.
Kui raha probleemiks ei ole, siis Eestis on kindlasti mehi, kes sellise katla võiksid olla suutelised üles. Originaalsust see ei taga, sest igal meistril on oma käekiri. Kindlasti on kogenud omanik sellest hästi teadlik. Samas kui seda aparaati töötava museaalina pidada, siis tuletan meelde, et aurukatel ei armasta "kord kasutan, kord ei kasuta" ülalpidamist. Töösoe peab pidevalt sees olema, muidu ei säili ning mädaneb kiirelt kätte ära. Aurukatla sissekütmine, mahakütmine ja kasutusvahelisteks perioodideks konserveerimine on säilivuse osas kriitilise tähtsusega ning nõuab palju vaeva ja tähelepanu.
Igatahes suur-suur kummardus omanikule kogu panuse eest vanatehnikasse. See auruprits on kirsiks tordil ning tuleb tunnistada, et kadedaks teeb.