[v6sa]

... hankida teadmisi, kuidas tol ajal selliseid seadmeid ekspluateeriti. ...

Mõned head aastad tagasi sai Jyväskyla rahvaüritusel räägitud nii auruveduri kui liikuva katla inimestega vähe pikemalt. Mõlema juures oli veel siis keegi, kes mäletas, kuidas nendega tegelikult töötati.

Ja pilt ei olnud ilus.

Valmistaja nõudmised olid nii, nagu Lauri_L ülal on kirjutanud - pehme vesi, hädaolukorras vihmavesi. Reaalsus sada aastat tagasi oli järvevesi (mis on üsna leebe, kui suurem sodi välja filtreerida) aga selle puudumisel läks ka kaevuvesi. Tuleb küll mainida, et paljudes kohtades ei olnud puurkaevusid, vaid salvekaevud, kust ammutatud pinnavesi oli samuti üsna pehme. Ning Soome graniidist imbuv põhjavesigi pole nii mineraaliderikas, kui meie lubjakivist nõrguv.

Millisest allikast võis pärineda aurupritsi vesi Rakveres?

Samuti oli valmistaja dokumentatsioonis nõue, et katlaid peavad opereerima selleks koolituse saanud isikud. Reaalsuses kütsid peksumasina katelt poisinaasklid ja katla ventiile opereerima pandi keegi "targem". Kes võis olla kogenumate käe all mõnda aega töötanud ja tõesti asja teada aga sama hästi võis olla ka lihtsalt paar korda katelt kütnud enesekindel tüüp. Kuniks kaitseklapid töötasid ja vett jätkus, polnud sellest ka suuremat häda. Aurumasin on üsna andestav ja lihtne võrreldes tänapäevase sisepõlemismootoriga.

Auruveduri ventiilide taha said alles siis, kui olid läbinud madalamad astmed vedurimeeskonna hierarhias edukalt. Igaüks neid ei läbinudki.