[tuletõrje]

Rakvere aurupritsi näol on tegemist Eesti tehnikapärandiga – see on AINUKE säilinud Jürgensi töökojas valminud auruprits. See on valminud käsitööna ja teist sellist ei ole. Ma mõistan uue omaniku suurt soovi haarata liivapaber ja soodaprits ning teha kõik uueks ja ilusaks. Selline lähenemine sobib seeriatootmises olnud autode taastamisel. Selle aurupritsi juures saab teemaks olla ainult konserveerimine mitte restaureerimine. Iga liigne või vale liigutus hävitab originaali.
Algupärasena säilinud detailide ülevärvimisega kaob igavesti tulevikus võimalus näha milliseid töömeetodeid ja pinnaviimistlusi sajand tagasi kasutati.
Kõik need ebastandardsed poldid, mutrid ja kruvid ning kokkuneeditud plekist veepaak on väärtuslik. Haruldane võimalus näha eesti metallimeistrite käsitööd ja töövõtteid. Kriminaalne on seda hävitada.
Konserveerimise käigus eemaldatakse rooste ja hiljem lisatud detailid. Pinnad puhastatakse ja kaetakse õigete säilitusvahenditega. Kõik puuduolevate deitailide asendused peaksid olema selgelt eristatavad, et need ei ole originaalid.  
Arusaadavalt vajab auruprits eksponeerimiskõlbulikuks muutmiseks tööd. Siinkohal ei tasu meeletult kiirustada ja võtta aega tausta uurimiseks ning küsida nõu. Kahjuks väga levinud nähtus on ülerestaureerimine. Tänase ilumõtte ja töövahenditega “parandatakse” asjad paremaks kui nad kunagi valmimise hetkel on olnud. Mõtle sellele, millist lugu jutustab see sama prits 50 või 100 aasta pärast vaatajale. 

Kui on soov näha töötavat aurupritsi (ja kõike muud aurujõul liikuvat) siis soovitan maikuus seada sammud Dordrechti. https://dordtinstoom.nl/


Tervitades,
Sander
tuletõrjeajaloo-uurija