[mlsluik]

Kurat on vähe mehi kelle lahkumine pisara silmanurka on vedanud. Marko on aga üks neist. Ei ole veel päris kohale jõudnud et teda enam pole ei sõnumi, telefoni kõne või kerge kõrvalepõike kaugusel Viimsisse. 

Teda jääb meenutama meie Raf'i projekt mis on parasjagu värvkatet saamas, sajad ja sajad lintmaki lindid mida aegajalt ikka peale panen, lugematul arvul varuosi mida ta enda varudest ikka ja jälle viitsis üles otsida ning otseloomulikult kõik need targad sõnad millest mõnigi alles hiljem kohale jõudis... 

Puhka rahus Sõber.  
Et maailma lõpus oleks see kohvik olla kus kord me kohtume kõik...