[Jesper]

Selle projektiga on üsna naljakas lugu, mida lähemale lõpule tundub kupatus jõudvat, seda aeglasemaks tempo justkui muutub. Omaarust pole ma kuu aega luuslanki löönud, vaid ikka päris mõnusa gaasiga edasi sumanud, aga kui tuli mõte, et paneks vahepeal midagi kirja ka, siis vahepeal tehtud fotosid sirvides on neid ainult näputäis... Aga mis seal ikka, kui juba kord sai teemaga alustatud, siis pooleli ei saa ju ka jätta.

Kappide liinis mingeid suuri vapustusi ei olnud, pärast Sika kuivamist sobitasin uksed ette ja sahtlid sisse, lisaks paigaldasin lukustid ja käepidemed.
   

Mikrolaineahjuga samas nii kergelt ei läinud, eks ma juba kahtlustasin ka, et kitsaks läheb, aga õnneks oli viga täpselt piiripeal, 12mm jäi puudu, et oleks voodi alumise asendi ja töötasapinna vahele ära mahtunud. Arvestades asjaolu, et need kriitilised mõõtmed said kaks ja pool aastat tagasi enamvähem esimese asjana ampriliimiga paika pandud, ainult udust ettekujutust omades, kui suur üks ahi täpselt on, olen tulemusega rahul
   

Selleks, et voodi saaks lõpuni alla sõita, tuli tasapinna sisse 12mm süvend uuristada. Soetasin siis servafreesi, viisin end kurssi kõigi nende miljoni erineva tera nüanssidega ning õppisin tasapisi seda põrgumasinat taltsutama.
   

Pildi unustasin teha, aga nagu minu majapidamises kombeks, siis ühegi asja garantii üle paari kuu ei kesta - ahju kinnitamiseks oli vaja see veidi lahti lammutada, teha kindlaks, et ega vahetult põhja all mingeid kriitilisi komponente ei ole, kolm auku puurida ning neetmutritega täita. Tulemus sai hea. Ainuke väike küsimärk on veel selles osas, mida sõidu ajaks selle pöörleva taldriku ja muude kulinatega teha, et need ahjus pingpongi ei mängiks, aga mõned ideed on.
   

Järgmisena käisin tasapinna õliga üle, et seda säästa juhuslikust määrdumisest. Tahtsin sellist veidi "ebaloomulikku" halli tooni (mul on allergia igasugu puiduvärvi puidust sisustuse osas bussis), ostsin udupeene Osmo õli ning ka spetsiaalsed rullid selle pealekandmiseks, aga juhendi järgi talitades läksin alt. Pärast esimest kihti oli tulemus talutav, aga veidi ebaühlane:
   

Pärast teist kihti aga kuivas pealispinnale mingi natuke värvilaadne koorik, mis sealt igasugu manipuleerimise peale rõõmsasti lahti tuli. Aru ma ei saa, kas asi oli siis selles, et lepp ei ole väga tüüpiline puuliik, või siis ongi see juhend metsa poole, igatahes väsisin seda käkki nähes nii ära, et isegi pilti ei teinud. Mingi hetk peab proovima, äkki annab stiilis karukeelega seal veel midagi päästa.

Viimase kapibloki teemana võtsin ette otsaseina kaunistamise - mingit praktilist vahet seal ei ole, aga kuna see on ust avades kohe esimese asjana kaugele näha, siis tahtsin sinna midagi natuke efektsemat teha, kui lihtsalt järjekordse plaadi kinniliimimine. Ilmavõrgus konnates jäi millaski silma video, kus inimesed painutavad vineeri sellesse tihedalt peeneid sooni saagides, tundus põnev, tehtud-mõeldud ja nii otseses kui kaudses mõttes tõmbasin sae käima.
   

Selle peale muidugi ei mõelnud, mis väega selle asja lõpuks 90 kraadi alla saab (pööre on suht järsk, sest ruumi palju ei ole), jaurasin seal igasugu klambrite ja prussidega, kuni tulin mõttele koormarihmad appi võtta. Vineer sai aru, et targem annab järgi, võttis naksti vajaliku asendi sisse.
   

Pärast liimi kuivamist olin arvestanud, et kindlasti ei ole arvutused päris täpsed ja lõpuks peab seda tükki veel igast otsast mõõtu saagima, aga võta näpust, sobis kohe paika, nagu proffide tehtu.
   

Järgmisena oli kavas veesüsteemi ehitus. Suures plaanis olin juba käega löönud, et ilmselt veevärk toa poolele ei mahu ja tuleb kuidagi garaaži poolele mingi raam tekitada, aga poolkogemata leidsin Bauhofist kanistrid, mis sobisid TÄPSELT kraanikausialusesse kappi, sääsk ka ei pane nokka vahele.
   

Kapipõhja läks üks riiuliplate ja selle alla Vevori pump, niiet pump on alati veetasemest madalamal, nagu juhend ette näeb. Kanistrite korkide asemele tootsin kaks läbiviiku, puhta vee omal on selline parajalt tihke ava, millest põhja ulatuv voolik läbi panna ning musta vee omal on läbiviik 40mm kanalisatsioonitoru jaoks. Paraku selle viimasega läks natuke liiga täpselt, kanistri ava jäi kraanikausi äravoolust 20mm kaugusele horisontaalis ning 40mm kaugusele vertikaalis, kuna sellist imetükki tõenäoliselt poest ei leia, siis tuli see ka ise toota.
   

Eemaldamiseks tuleb siis see ülemine mutter lahti lasta, üleminek liigub paarikümne mm jagu kanistri sisse ning kogu kupatuse saab kerge vaevaga välja tõsta. Puhta vee oma on veel lihtsam, lihtsalt kork maha ja kanister välja. Eks praktika näitab, kas see tegelikult ka nii hea on kui tundub, aga eks alati saab täiustada. Sellele Vevori pumbale on rõhurelee sisse ehitatud, niiet kraan on lihtsalt tavaline ehituspoe kaup, ainult ühele otsale tuli pime ette panna, et sealtkaudu vesi välja ei lahmaks. Ainuke puudus on see, et kui vesi otsa saab, siis pump hakkab automaatselt õhku pumpama, edutult, seega panin ka eraldi lüliti vahele, et saaks sel puhul kohe välja klõpsata.
   

Üleüldise ääremärkusena, ma absoluutselt ei kujuta ette, kuidas selliseid busse enne 3D printerite ajastut ehitati või mis mul arus oli, kui projekti ilma selleta alustasin. Mõned suured asjad on siit teemast ka läbi käinud, aga nende kõrval on kümneid ja kümneid pisikesi asju, kasvõi kõikvõimalikud klambrid, 14mm, 9mm, 7mm, kruvile, poldile, ühepoolsed, kahepoolsed, mustad, valged... neid kõiki ilmselt on mingis formaadis kaubandusvõrgust saada, aga kes jaksab iga nublakat taga otsida, lisaks aeg ja bensiin ning enamasti teadmine, et päris õiget asja ikka ei saanud. Nüüd on lihtsalt vihik koguaeg kõrval, kuhu töö käigus sirgeldan kõikvõimalike vidinate skitse, õhtul koju jõudes 20 minutit CADis ja "tellimus" küpsema. Järgmisel päeval on juba kõik vajalik olemas.

Igatahes veevärk sai jällegi väga hea, üldse kõik kuidagi õnnestub viimasel ajal  Küljeuksest tahapoole vaadates hakkab pilt juba enam-vähem paika loksuma, muidugi nokitsemist on iga serva ja nurgaga, aga vähemalt motivatsioon on kõrgel, et äkki saabki päriselt kunagi valmis. Samas võib-olla ongi parem, kui neid servi ja nurki kõiki kohe lõpuni ei nokitse, sest kogemata võib juhtuda, et varsti on juba järgmine buss õuel ja...
   

Paremal all oleva augu lõikasin selle mõttega, et äkki tekib vajadus mingeid 3m pikkasid torusid või latte vedada, siis saab need sealt läbi lükata, sest garaažis endas seda ruumi enam ei ole. Ja kapistu ning juhiistme vahele on kunagi plaanis mingi istumiskaadervärk tekitada, et oleks mugav sõitma minnes saapaid jalga tõmmata, aga ma pole veel suutnud sellist projekteerida, millega ise päris rahul oleks, niiet näis, millal see juhtub.

Ettepoole vaadates on teha veel pööningu uksed, need said mehaanilises mõttes täna paika, aga tuleb veel ära viimistleda, et ka silmale ilus vaadata oleks, käepidemed paigaldada jms. Parempoolses augus käib lülitipaneel, kaks aastat tagasi kiirelt kokku lastud esimene versioon sai natuke liiga priiskava suurusega, sest ega sinna peale kolme lüliti ja inverteri juhtpaneeli rohkem midagi ei tule, niiet otsustasin ka selle uuesti teha.
   

Natuke peab veel gaasivedrusid justeerima, et luugid täpselt võrdselt kikkis oleks
   

Tegelikult võiks enne sügist veel kütteseadme ka ära paigaldada, aga sellega on mul natuke blokk ees - üks väga hea koht paigalduseks oleks kaasistuja istme all, puhub sooja loogilises suunas, kerge ligi pääseda kui vaja puhastada vms ja suht lühike tee kütusepaagini, aga vot seda ei oska välja mõelda, kuhu värske õhu sissevõtt panna. Saaks muidugi nätaki läbi põranda viia, aga see plaan mulle üldse ei meeldi, sest sealsamas põhja all on heitgaaside väljalase ning tundub natuke Darwini karikat väärt idee seda vingugaasi kohe sisse tagasi imema hakata. Mujal jälle on igal pool salong ees, kuhu ei tahaks mingeid juhuslikke torusid vonklema. Eks nuputan veel, või siis äkki ei ole see õuestimemine nii oluline ka kui ma arvan...