21-08-2026, 10:57 AM
(Seda postitust muudeti viimati: 21-08-2026, 17:43 PM ja muutjaks oli indreksirk.)
Fiati elule äratamine oli pikk, vaevaline ja kulukas projekt. Valeri Kirsi enda hinnang oma sõidukite tehnilisele seisukorrale oli leebelt öeldes põhjendamatult optimistlik. Omaaegne restaureerimiskvaliteet, varuosade saadavus ning aastakümneid seismist mitte just ideaalsetes tingimustes tähendasid seda, et veermik ning mootor vajasid sisuliselt kapitaalremonti. Korduvalt kerkis küsimus, kuidas see auto üldse omal jõul liikuda sai. Enamus tükke oli justkui olemas, aga oma algset funktsiooni nad täita ei suutnud.
- pidurisüsteem tuli täielikult uuendada - osaliselt ka hoovastiku uuesti ülesehitamiseni, esimesi pidureid ei olnud sellel autol aastakümneid üldse ühendatudki
- käigukast oli nii kulunud ning reguleeringud paigast, et osa laagreid ja juppe vedelesid lihtsalt käigukasti põhjas
- mootor oli kõige suurem väljakutse - sobimatud kolvid, rikutud kepsud, mittetöötav starter ja generaator, lekkiv veepump ja radiaator, ratsitud karburaator. Igatahes mootori kordasaamiseks sai ostetud komplektne mootor koos käigukastiga Inglismaalt. Loomulikult polnud see ka otse kasutatav. Kolvid ja kepsud saime Soomest ning kuna kolvid on veidi erinevad kaasaaegsetest, siis sai mootoriblokk hülsitud vanade kolbide järgi. Klapid on kaasaaegsed, veoauto MAN mootorilt sobivaks tehtud. Vändaliini sai olemasoleva materjaliga kokku. Eesmärk oli säilitada võimalikult palju auto identiteeti, mistõtu sai mootor kokku pandud selle blokiga, mis on autol olnud vähemalt 1934. aastast. Fiati arhiivist saadud andmete põhjal on see küll autoga samal aastal valminud mootor, kuid tehasest seda selle auto peale ei paigaldatud. Kuna aga mootor on autoga koos olnud enam kui 90 aastat (säilinud on 1934. aasta jõuvankri registreerimistunnistus, kus sama mootorinumber), siis ta sinna ka jääb. Lõpuks sai maailma pealt kokku korjatud viis erinevas seisukorras karburaatorit, neid remonditud ja komplekteeritud.
Kui oleks ette teadnud, siis poleks seda teed ette võtnud. Lõpptulemina ei ole ju tegemist mingi erilise haruldusega ning välimuselt ei küüni ta ligilähedalegi meie tänasele arusaamale vanasõidukite restaureerimisest ja säilitamisest.
See oli pigem tegevus, mis oli vajalik selleks, et väärtustada meie tehnikapärandit ja ajalugu. Selle autoga põimuvad lood meie liikuvuse ajaloost, meie rahva saatusest, meie vanatehnikaliikumise loost. Need lood on säilitamist väärt ja neid on kõige mõjusam rääkida auto kõrval, tuksuva mootori heli kõrvus. Mitte ainult selle auto kõrval, iga sõitev vana sõiduk räägib lisaks oma loole ka meie liikuvuse lugu. Ühtlasi on tegemist vanima Eestisse uuena toodud autoga, mis veel sõitvana alles.
Mina tänan Valeri Kirsi peret, et nad võimaldasid ja usaldasid mind sellega tegelema. Ja tänan Aivo Kossalit, kes tegelikult ja reaalselt selle auto sõitma pani.
Pärast sõidukorda seadmist oli 12.08.2026 auto esimene ülesanne viia pool sajandit tema peremeheks olnud Valeri Kirsi urn viimasesse rahupaika Metsakalmistul.
- pidurisüsteem tuli täielikult uuendada - osaliselt ka hoovastiku uuesti ülesehitamiseni, esimesi pidureid ei olnud sellel autol aastakümneid üldse ühendatudki
- käigukast oli nii kulunud ning reguleeringud paigast, et osa laagreid ja juppe vedelesid lihtsalt käigukasti põhjas
- mootor oli kõige suurem väljakutse - sobimatud kolvid, rikutud kepsud, mittetöötav starter ja generaator, lekkiv veepump ja radiaator, ratsitud karburaator. Igatahes mootori kordasaamiseks sai ostetud komplektne mootor koos käigukastiga Inglismaalt. Loomulikult polnud see ka otse kasutatav. Kolvid ja kepsud saime Soomest ning kuna kolvid on veidi erinevad kaasaaegsetest, siis sai mootoriblokk hülsitud vanade kolbide järgi. Klapid on kaasaaegsed, veoauto MAN mootorilt sobivaks tehtud. Vändaliini sai olemasoleva materjaliga kokku. Eesmärk oli säilitada võimalikult palju auto identiteeti, mistõtu sai mootor kokku pandud selle blokiga, mis on autol olnud vähemalt 1934. aastast. Fiati arhiivist saadud andmete põhjal on see küll autoga samal aastal valminud mootor, kuid tehasest seda selle auto peale ei paigaldatud. Kuna aga mootor on autoga koos olnud enam kui 90 aastat (säilinud on 1934. aasta jõuvankri registreerimistunnistus, kus sama mootorinumber), siis ta sinna ka jääb. Lõpuks sai maailma pealt kokku korjatud viis erinevas seisukorras karburaatorit, neid remonditud ja komplekteeritud.
Kui oleks ette teadnud, siis poleks seda teed ette võtnud. Lõpptulemina ei ole ju tegemist mingi erilise haruldusega ning välimuselt ei küüni ta ligilähedalegi meie tänasele arusaamale vanasõidukite restaureerimisest ja säilitamisest.
See oli pigem tegevus, mis oli vajalik selleks, et väärtustada meie tehnikapärandit ja ajalugu. Selle autoga põimuvad lood meie liikuvuse ajaloost, meie rahva saatusest, meie vanatehnikaliikumise loost. Need lood on säilitamist väärt ja neid on kõige mõjusam rääkida auto kõrval, tuksuva mootori heli kõrvus. Mitte ainult selle auto kõrval, iga sõitev vana sõiduk räägib lisaks oma loole ka meie liikuvuse lugu. Ühtlasi on tegemist vanima Eestisse uuena toodud autoga, mis veel sõitvana alles.
Mina tänan Valeri Kirsi peret, et nad võimaldasid ja usaldasid mind sellega tegelema. Ja tänan Aivo Kossalit, kes tegelikult ja reaalselt selle auto sõitma pani.
Pärast sõidukorda seadmist oli 12.08.2026 auto esimene ülesanne viia pool sajandit tema peremeheks olnud Valeri Kirsi urn viimasesse rahupaika Metsakalmistul.