[mlsluik]

Kes minu FB'd jälgivad, need juba ükspäev lugesid. Aga kopeerin siis siia ka. 


Aasta 2003, kevad.

Uks on pärani, sest mai lõpu päike on kollase talumaja Tartumaal Ulila lähistel suviselt kuumaks kütnud. Väljas lõhnab värskelt niidetu muru ja õitsevate sirelite järele. Kooliaktus on kohe-kohe käes, viimased hinded on päevikusse sisse kantud ning ees ootab see kõige magusam aeg – kolm kuud täielikku ja muretut vabadust, kus päevad venivad pikaks ja õhtul ei raatsigi magama minna.
Kivist garaaži aknalaual mängib Aiwa makk, mille antenn on traadijupiga pikendatud, et soode ja metsade vahel sagedust hoida. Sealt ei tule seekord mitte SkyPlusi tavapärane nonstop mainstream poppask, vaid nupp on keeratud Raadio 2 peale. On argipäeva pärastlõuna ja eetris on Koit Raudsepp oma eksimatu, rahuliku ja samas nii tuttava häälega, mis tutvustab uut muusikat viisil, nagu seda keegi teine pole kunagi teinud. Tuleb tuttav ette?  See tämber kõlab kõrvus kohe kui sellele mõtled eks...
Ja siis see hakkab. Koit sätib mängima loo, mis jääb seda 2003. aasta kevade lõppu igaveseks defineerima. Kui loo "Shine" esimesed sündikäigud ja meloodia kõlaritest kostub, tundub, et aeg jääb korraks seisma. Nagu Gotan Project, aga veel parem. See laul on täis lootust, valgust ja täpselt seda sama tärkava suve energiat, mis akna taga ootab.
Sa kuulad seda lugu, vaatad aknast välja kergelt tolmusele teele, kus just põrises mõõda vanaisa helesinise moskvits 412'ga , millele järgnes kerget roostes kollane Toyota Litace.
Televiisoris on juttu Juhan Partsi uuest valitsusest, arutatakse ikka veel selle üle, miks Ruffus meile Eurovisioonil punkte ei toonud – aga see kõik tundub nii kauge. Maailm oli siin ja praegu.
"Shine" mängib, päike paistab otse silma, laual on poolik klaas limonaadi ja teadsid, et see suvi tuleb ilus...