20-10-2026, 10:55 AM
Kui juba teema intrigeeris, siis peab põhjalikumaid selgitusi andma. Kuigi vahel on ka hea üldse mitte mingeid selgitusi anda sest mõnus on vaadata, kuhu see teema omas mahlas välja jõuab. Eriti põnev on, kui teema on intrigeeriv selliselt, et teised hakkavad riburada oma kogemusi kirja panema.
Oli aastaid tagasi mul üks pruut, kes Eesti tuntud literaalkunstide valdajate perekonna lapselaps. Isikuandmete kaitse seaduse valguses lisame vaid nii palju, et need vanavanemad elasid Tallinnas kirjanike majas ja laps pidi oma perega siis elama selles "vanalinna korteris", mida võidi aga ei pidanud 60-70tel juba ära müüdama. Tegemist oli ca. 100 ruuduse ja vist "mälu järgi ehk täpselt!!" 5 toalise korteriga ühes muldvanas meetriste paekiviseintega majas. Pruut ütles, et kui 90te alguses see korter ära müüdi ja saadi tutikas korter kohe kesklinna (ütleme, et piirkond on Tõnismäe), siis kõik olid õnnelikud. Vanas korteris oli terve lapsepõlv veedetud jahedates ruumides, katus tilkus läbi stabiilselt ja pidevalt, laed olid kõvasti kõrgemad, kui vaja. Et ei olnud mingeid helgeid ja liiga ilusaid lapsepõlve mälestusi sealt. Tuul puhus läbi korteri, raha elutingimuste parandamiseks paraku paljulapselisel perel polnud.
Aga noh, ise ma pole seal elanud, pole seda tilkuvat katust näinud ega isegi müügiprotsessis näppe rasvaseks saanud. Küll aga olen käinud kirjanike majas, hilisemas Tõnismäe korteris ja näinud ka pilte elust selles vanalinna korterist. Seega ei näe vajadust muudmoodi seda juttu ka esitada, kui mulle on see esitatud.
Aga seda juhtus paraku palju, et 90te euroremondi käigus läksid vanad tahveluksed ja kremoonidega aknad prügikasti, et saaks ilusad kahe papi vahele lamineeritud pappkärjega uksed ja plastikaknad vaid ette kruvida. Uus on uus, vana söögu sedasamust! Nii läks ka selle korteriga. Mis siis, et üks on täna väärt kohe mitu korda rohkem, kui teine.
Oli aastaid tagasi mul üks pruut, kes Eesti tuntud literaalkunstide valdajate perekonna lapselaps. Isikuandmete kaitse seaduse valguses lisame vaid nii palju, et need vanavanemad elasid Tallinnas kirjanike majas ja laps pidi oma perega siis elama selles "vanalinna korteris", mida võidi aga ei pidanud 60-70tel juba ära müüdama. Tegemist oli ca. 100 ruuduse ja vist "mälu järgi ehk täpselt!!" 5 toalise korteriga ühes muldvanas meetriste paekiviseintega majas. Pruut ütles, et kui 90te alguses see korter ära müüdi ja saadi tutikas korter kohe kesklinna (ütleme, et piirkond on Tõnismäe), siis kõik olid õnnelikud. Vanas korteris oli terve lapsepõlv veedetud jahedates ruumides, katus tilkus läbi stabiilselt ja pidevalt, laed olid kõvasti kõrgemad, kui vaja. Et ei olnud mingeid helgeid ja liiga ilusaid lapsepõlve mälestusi sealt. Tuul puhus läbi korteri, raha elutingimuste parandamiseks paraku paljulapselisel perel polnud.
Aga noh, ise ma pole seal elanud, pole seda tilkuvat katust näinud ega isegi müügiprotsessis näppe rasvaseks saanud. Küll aga olen käinud kirjanike majas, hilisemas Tõnismäe korteris ja näinud ka pilte elust selles vanalinna korterist. Seega ei näe vajadust muudmoodi seda juttu ka esitada, kui mulle on see esitatud.
Aga seda juhtus paraku palju, et 90te euroremondi käigus läksid vanad tahveluksed ja kremoonidega aknad prügikasti, et saaks ilusad kahe papi vahele lamineeritud pappkärjega uksed ja plastikaknad vaid ette kruvida. Uus on uus, vana söögu sedasamust! Nii läks ka selle korteriga. Mis siis, et üks on täna väärt kohe mitu korda rohkem, kui teine.