01-11-2026, 22:11 PM
Uus ja uhke kapik läks värvi alla. Kõigepealt pintsliga raskemini ligipääsetavad kohad ja nurgatagused ning seejärel kogu ligipääsetav rulliga üle.
Arusaadavalt alustasin alumisest poolest. Nii saab asja jalgadele ära ning ei pea pärast enam keerutama hakkama.
Pärast esimest kihti transportisin kapi õigesse ruumi ning seal läks juba teine kiht värvi peale. Sellest piisab.
Selliste nõukaaegsete kappide keevituskohad, liitekohad ning pinnadefektid on täidetud miskise metallilaadse ainega ja seejärel siledaks lihvitud. Ei ole pahtel ja ei ole tina. Kuid on siiski võrdlemisi pehme materjal. Kui terasharjastega kettaga värvi ja rooste maha lasin, siis tulid need kohad välja ning hari võttis üksjagu materjali kaasa ka. Kuna kapi uus värv on läikiv, siis lähemal vaatluselt ja värske värvi korral (nagu fotol) on sellised pisidefektid hästi näha. Ning varasemalt mati beeži tooni sisse mattunud ukse mõlk on läbi kaamerasilma vägagi nähtav. Inimsilmale isegi mitte väga, kuid fotosilmale küll. Samas ei ole tegemist eksponaadiga, vaid tööriistaga. Sellepärast ei hakanud iga pisimõlgi ja defektiga vaeva nägema.
Tagaosa ja küljed on aga väga head.
Kapiku alaline koht on nüüd freespingi kõrval. Sinna hea hea pingi väiksemaid tarvikuid panna ning midagi suuremat vajadusel peale toetada.
Mõni aeg tagasi sattusin peale, kuidas ühes asutuses X vahetati välja suured koonussabaga metallipuurid. Mõõdud 14-32 millimeetrise sammuga. Põhjuseks see, et peamiselt olid otstest väiksemad või suuremad killud välja lastud. Kuna asjad olid omanikule kasutud ja prügimäele rändamas, siis ei oldud midagi selle vastu, kui need endale võtan. Vedasin kogu partii omale koju ning sain uute puuride vutlarid pealekauba kaasa.
Päris suuri puure ma teritanud ei ole ning ma arvan, et minu koduste vahendite ning isiklike oskustega ei saa tulemus kõige parem olema. Seega viisin oma "leiu" kohaliku pensionäri kätte, kes varasemalt on tehases teritajana leiba teeninud ning ka nüüd iga paari nädala tagant päeva-kaks kuskil ametis on. Vähem kui nädalaga oli töö tehtud ning viimane kui üks puur oli kenasti ära teritatud. Päris mitmetel puuridel olid vigastused piisavalt suured olnud, et meister oli otsad maha lõiganud ja uuesti teritanud. Kokkuvõttes päris hea meel, et head tööriistad raisku ei läinud ning saavad nüüd võimaluse uut elu alustada.
Kuivõrd puurid saabusid just siis, kui kapikul värv enam-vähem juba kuiv, saigi uued asukad kohe väikese tseremoonia saatel sisse kolitud.
Arusaadavalt alustasin alumisest poolest. Nii saab asja jalgadele ära ning ei pea pärast enam keerutama hakkama.
Pärast esimest kihti transportisin kapi õigesse ruumi ning seal läks juba teine kiht värvi peale. Sellest piisab.
Selliste nõukaaegsete kappide keevituskohad, liitekohad ning pinnadefektid on täidetud miskise metallilaadse ainega ja seejärel siledaks lihvitud. Ei ole pahtel ja ei ole tina. Kuid on siiski võrdlemisi pehme materjal. Kui terasharjastega kettaga värvi ja rooste maha lasin, siis tulid need kohad välja ning hari võttis üksjagu materjali kaasa ka. Kuna kapi uus värv on läikiv, siis lähemal vaatluselt ja värske värvi korral (nagu fotol) on sellised pisidefektid hästi näha. Ning varasemalt mati beeži tooni sisse mattunud ukse mõlk on läbi kaamerasilma vägagi nähtav. Inimsilmale isegi mitte väga, kuid fotosilmale küll. Samas ei ole tegemist eksponaadiga, vaid tööriistaga. Sellepärast ei hakanud iga pisimõlgi ja defektiga vaeva nägema.
Tagaosa ja küljed on aga väga head.
Kapiku alaline koht on nüüd freespingi kõrval. Sinna hea hea pingi väiksemaid tarvikuid panna ning midagi suuremat vajadusel peale toetada.
Mõni aeg tagasi sattusin peale, kuidas ühes asutuses X vahetati välja suured koonussabaga metallipuurid. Mõõdud 14-32 millimeetrise sammuga. Põhjuseks see, et peamiselt olid otstest väiksemad või suuremad killud välja lastud. Kuna asjad olid omanikule kasutud ja prügimäele rändamas, siis ei oldud midagi selle vastu, kui need endale võtan. Vedasin kogu partii omale koju ning sain uute puuride vutlarid pealekauba kaasa.
Päris suuri puure ma teritanud ei ole ning ma arvan, et minu koduste vahendite ning isiklike oskustega ei saa tulemus kõige parem olema. Seega viisin oma "leiu" kohaliku pensionäri kätte, kes varasemalt on tehases teritajana leiba teeninud ning ka nüüd iga paari nädala tagant päeva-kaks kuskil ametis on. Vähem kui nädalaga oli töö tehtud ning viimane kui üks puur oli kenasti ära teritatud. Päris mitmetel puuridel olid vigastused piisavalt suured olnud, et meister oli otsad maha lõiganud ja uuesti teritanud. Kokkuvõttes päris hea meel, et head tööriistad raisku ei läinud ning saavad nüüd võimaluse uut elu alustada.
Kuivõrd puurid saabusid just siis, kui kapikul värv enam-vähem juba kuiv, saigi uued asukad kohe väikese tseremoonia saatel sisse kolitud.
