[valdo]

... siis olid veljed viimased, mida venelased ise tegema õppisid ja enam saksast ei pidanud tellima.

Venelased ei tellinud peale Teist ilmasõda Saksast midagi. Asi oli üüratult lihtsam.

Saksa Kolmas Riik jagati sõjalõpulepingutega N.Liidu, USA, Inglise ja Prantsuse okupatsioonitsoonideks. Ja N.Liidu okupatsioonitsoonis elik tulevases Ida-Saksas ehk DDRis vallandus piiramatute õigustega N.Liidu sõjaväevõim. Mis tehaste ja tootmiste korral väljandus selles, et relvastatud üksused võtsid kõik säilinud sisseseade ja laojäägid (materjal, osad jm) oma kontrolli alla ning üsna pea saabusid samasse ka demonteerijad/laadijad, kes tehase sisseseade laiali kiskusid ning koos laojääkidega vagunitesse toppisid ning see kõik vuras N.Liidu poole.

Kui siis tehasesisustus N.Liidus tasapisi üles pandi, jätkati reeglina Saksas poolelijäänud tootmist. Loomulikult varustati esimesed N.Liidus toodetud isendid laojääkidest võetud detailidega - kui need otsa said, tuli hakata juppe loomulikult ise valmistama. Saksast tellida (loe: käsu korras valmistama sundida) ei saanud juba seetõttu, et sealsetes tehaseangaarides haigutas peale sisseseade väljaviimist tühjus.

Vaid erandjuhtudel panind N.Liidu sõjaväevõimud Saksas endas mingil tasemel tootmise käima. Nii valmisid nt BMW R 75 viimased isendid Eisenachis veel 1946. aastal... loomulikult suures osas laojääkidest. Hiljem valmistati samas EMW R-35 rattaid... ei, mitte müügiks, vaid N.Liidule sõjakahjude tasumiseks.