[Mossemees]

Saaks kuskilt vähemalt teada, kas kõik need GAZ 64 siis rindele saadeti. Kui jah, siis on neist tänaseks tõesti ilmselt ainult roostes ja auke täis jupid järel kusagil sambla all. Aga minu arvamus, miks mudel 64 nii vähe tehti, on see, et 64 oli sõja tingimustes mõttetult keeruline toota. Milleks need ilusad kumerad esitiivad, kus luugidki küljes ja panipaigad mingi kraami jaoks sees, kui kandilisi võis stantsi all tavalisest lehtmetallist larts ja larts väga lihtsalt ja suures koguses valmis vorpida. Sama teooria kehtib minu arvates ka GAZ-AA kohta, mida sõja ajal hakati GAZ-MM variandis tegema. Kvaliteedile eelistati kvantiteeti. Milleks ilusad kumerad poritiivad, kui auto niikuinii hiljemalt nädala pärast ribadeks lastakse. N.ö. \"päris\" sõja variantidel puudusid ka kabiini uksed (või olid need siis lihtsalt puust, ilma klaasita, variante on mitmeid), parempoolne esilatern, taga olid ühekordsed rattad topeltrataste asemel, liigenditel puudusid määrdeniplid... Ühesõnaga, selliste autode elueaks arvestati parimal juhul paar-kolm kuud. Muuseas, mul on omal ka keldris paar maalt metsast ära veetud Vene sõjamasina roostes (paaris kohas on siiski originaalvärv nähtav), kõverat mürsukilluaukudega plekki. Mille omad, ei tea... Ise arvan, et äkki GAZ-67 küljest, sugulane pakkus, et hoopis midagi väliköögiga seotut. Igatahes 1944 aasta 12. augusti pärastlõunal nad Rõuge-Sänna tee äärde vedelema jäid...