27-09-2004, 13:25 PM
Nüüd siis ka veidi katseseeria ehk päris esimestest Pobidest ja iseärasustest. Vahel on seda nimetatud ka 1. seeriaks kuid minu arvates oleks sobilikum rääkida masstootmise eelsetest Pobidest, mida toodetigi väikepartiidena. Valmistamisajaks aastad 1946-48, lõpumomendiks võiks lugeda tootmise seiskamist modifitseerimiseks - erinevad kirjandusallikad pakuvad selleks 1948 või 1949. aastat, ise omal käel säilinud säilinud masinate osas uurimistööd tehes julgen uskuda pigem 1948. aastat ja selle esimest poolt.
Pakuks ehk umbes tuhatkond eelseeria autot tehti kokku, erakätesse sattus ülivähe.
Esmalt olgu lisatud, et minu andmetel ei ole ei Eestis ega ka mujal selliseid säilinud, Moskvas on üks säärase replika. Kui keegu tunneb kirjelduse järgi ära auto/osad, siis ma oleksin ülihuvitatud pilgu peale heitmisest.
Eripärad eelpool kirjeldatud (1949.-50. aastaile iseloomulikust) 1. seeriast (ja tihti ka 2. seeriast), kirjanduse põhjal:
1. Tiheda iluvõre kaks alumist liistud olid pikemad, ulatudes esimeste väikeste tulede alla (\"tavalistel\" Pobidel on alumised 5 liistu kõik ühepikkused).
2. Salongiküte puudus. Reeglina paigaldati esimestele autole hiljem ekspluatatsiooni käigus küte juurde, kuid selline \"isetegevus\" on kergelt tuvastatav aukude põhjal mootori ja kabiini vaheseinas. Nimelt on kütteläbiviigutorude juures seinas stantsitud kaareosad, mis kütet mitteomanud autodel reeglina siis puudusid.
3. Tagasilla reduktor oli teise ülekandega. Tavaline on 5,125, enne (enne 1948?) oli 4,7.
4. Tagasilla lehtvedrud olid teistsugused. Tavaline on ellipsikujulise ristlõikega vedtrud ja see, et ümber poldi on keeratud kaks vedrulehte, välimisel auk veidi elliptiline. Enne 1948 olid vedruristlõiked ristkülikud, mõlemad kahest ülemisest lehest olid keeratud ringikujulisse aasa ning teine leht koosnes kahest osast (keskelt \"katki\").
5. \"Tavalistel\" Pobidel on summuti keskel põhja all piki auto telge ja sealt väljub pikk väljalasketoru. Enne 1948 asus ta bensiinipaagi ja tagastange vahel risti sõidusuunaga.
6. Ukselukk (võtmega keeratav) oli ainult ühel esiuksel (loomulikult oli tegu 1. seeria katteluugita lukuga).
7. Teistsugune armatuurlaud. Raadiovõre puudus, näidikud olid kõik juhi ees koos, nende plokk sarnanes üliväga GAZ 51 vanatüübilise plokiga, kus ühise klaasi taga on spidomeeter keskel poolkaares ja muud ringi. Tean kirjanduse viidete põhjal, näinud ei ole, fotosid ka mitte.
8. Piduritule andur ei olnud \"tavaline\" hüdrauliline (st enamikelt Vene autodelt tuntud \"nööp\"), vaid mehaaniline hoob, mis oli pedaaliga ühendatud.
9. Karburaatori K-22A asemel oli K-22.
Minu väga segastel ja kildhaaval kogutud andmetel ei muutunud pp 1-8 loetletud iseärasused kõik küll korraga, vaid jupphaaval. Praegu arvan (ei saa öelda, et tean), et:
- pp 1 ja 7 kirjeldatu oli omane vaid üksikutele katseautodele
- pp 2, 3, 4, 5, ja 9 muutusid enamvähem üheaegselt ning see oli seotud autode (suurema) masstootmise algusega
- p 6 võis olla iseloomulik veel 1. seeria varasematele isenditele (1948), kus muu juba muudetud oli
Kui keegi tunneb oma auto või osade juures ära pp 1-8 kirjldatud tunnuseid, siis ma oleksin ülihuvitet nimetet asjade nägemisest. Pobide varasem ajalugu (evolutsioonilugu) enne 1949 on minu jaoks senini väheste faktidega mõistatus ning ka olemasolev kirjandus annab tihti risti vastupidiseid väiteid.
Ja lõpuks kordan veelkord üle, et ma ei ole selliseid isendeid ise näinud. Kardan, et neid ei ole alles, vähemalt mitte algsel kujul.
Pakuks ehk umbes tuhatkond eelseeria autot tehti kokku, erakätesse sattus ülivähe.
Esmalt olgu lisatud, et minu andmetel ei ole ei Eestis ega ka mujal selliseid säilinud, Moskvas on üks säärase replika. Kui keegu tunneb kirjelduse järgi ära auto/osad, siis ma oleksin ülihuvitatud pilgu peale heitmisest.
Eripärad eelpool kirjeldatud (1949.-50. aastaile iseloomulikust) 1. seeriast (ja tihti ka 2. seeriast), kirjanduse põhjal:
1. Tiheda iluvõre kaks alumist liistud olid pikemad, ulatudes esimeste väikeste tulede alla (\"tavalistel\" Pobidel on alumised 5 liistu kõik ühepikkused).
2. Salongiküte puudus. Reeglina paigaldati esimestele autole hiljem ekspluatatsiooni käigus küte juurde, kuid selline \"isetegevus\" on kergelt tuvastatav aukude põhjal mootori ja kabiini vaheseinas. Nimelt on kütteläbiviigutorude juures seinas stantsitud kaareosad, mis kütet mitteomanud autodel reeglina siis puudusid.
3. Tagasilla reduktor oli teise ülekandega. Tavaline on 5,125, enne (enne 1948?) oli 4,7.
4. Tagasilla lehtvedrud olid teistsugused. Tavaline on ellipsikujulise ristlõikega vedtrud ja see, et ümber poldi on keeratud kaks vedrulehte, välimisel auk veidi elliptiline. Enne 1948 olid vedruristlõiked ristkülikud, mõlemad kahest ülemisest lehest olid keeratud ringikujulisse aasa ning teine leht koosnes kahest osast (keskelt \"katki\").
5. \"Tavalistel\" Pobidel on summuti keskel põhja all piki auto telge ja sealt väljub pikk väljalasketoru. Enne 1948 asus ta bensiinipaagi ja tagastange vahel risti sõidusuunaga.
6. Ukselukk (võtmega keeratav) oli ainult ühel esiuksel (loomulikult oli tegu 1. seeria katteluugita lukuga).
7. Teistsugune armatuurlaud. Raadiovõre puudus, näidikud olid kõik juhi ees koos, nende plokk sarnanes üliväga GAZ 51 vanatüübilise plokiga, kus ühise klaasi taga on spidomeeter keskel poolkaares ja muud ringi. Tean kirjanduse viidete põhjal, näinud ei ole, fotosid ka mitte.
8. Piduritule andur ei olnud \"tavaline\" hüdrauliline (st enamikelt Vene autodelt tuntud \"nööp\"), vaid mehaaniline hoob, mis oli pedaaliga ühendatud.
9. Karburaatori K-22A asemel oli K-22.
Minu väga segastel ja kildhaaval kogutud andmetel ei muutunud pp 1-8 loetletud iseärasused kõik küll korraga, vaid jupphaaval. Praegu arvan (ei saa öelda, et tean), et:
- pp 1 ja 7 kirjeldatu oli omane vaid üksikutele katseautodele
- pp 2, 3, 4, 5, ja 9 muutusid enamvähem üheaegselt ning see oli seotud autode (suurema) masstootmise algusega
- p 6 võis olla iseloomulik veel 1. seeria varasematele isenditele (1948), kus muu juba muudetud oli
Kui keegi tunneb oma auto või osade juures ära pp 1-8 kirjldatud tunnuseid, siis ma oleksin ülihuvitet nimetet asjade nägemisest. Pobide varasem ajalugu (evolutsioonilugu) enne 1949 on minu jaoks senini väheste faktidega mõistatus ning ka olemasolev kirjandus annab tihti risti vastupidiseid väiteid.
Ja lõpuks kordan veelkord üle, et ma ei ole selliseid isendeid ise näinud. Kardan, et neid ei ole alles, vähemalt mitte algsel kujul.
Valdo
Eesti Jalgrattamuuseumi looja ja eestvedaja
Tutvustame jalgratta ajalugu Eesti vaates, väljas on üle 185 muuseumiväärtusega ratta
Asume Kesk-Eestis Väätsal Pikk 9, kuni 18. maini 2025 oleme avatud eelneval kokkuleppel