[Väravamehaanik]

Kummaline on see, et vanade ja eriti huvitavate autode vallas on kõik juba vähemalt minu jaoks Eestis kaardistatud. Tsiklite osas tuleb ehk kord viie aasta tagant miskit huvitavat välja, sest neid oli kergem silma eest ära tõsta kui autosid.
Jalgrataste osas aga olen võimeline üllatuma igal aastal vähemalt kolm korda. Üksjagu üllatusi on muidugi Valdo ja Atamani käes, aga ikka tuleb välja, et keegi kuskil on leidnud peaaegu pakendis ETK või miskit muud huvitavat. Sestap on jalgrattavaldkond pääsenud lätlaste ja soomlaste \"reha\" alt. Tänu Tagadi värgile on muidugi mõni huvitav asi Läti jalgratta muuseumise sattunud, nagu näiteks Ämblik ratta rummu sees rippuv karbiidilamp, aga kokkuvõttes on seda velokola vähe välja kantud.
Tegemist on igastahes veel areneva ja üllatusi pakkuva vanatehnika valdkonnaga. Sestap sai ka valmis nikerdatud Vanajalgrattaselts \"Wiru\", et asjale rohkem tähelepanu pöörata. Kui meenutada sellesuvist kokkusaamist Võhmas, siis oli esimese, nelja aasta taguse kokkusaamisega võrreldes huvitavate eksponaatide arv pea kümnekordistunud. Kohal polnud ühtegi täpselt sarnast jalgratast ja kõik huvilised ei toonud ka kogu oma vara lagedale.