27-10-2004, 08:47 AM
Tehnikamuuseumi teema näol on tegemist Eesti vanatehnikute konnasilmaga.
Meil on rohkem raha kui keegi arvata oskab, meil on omad mehed erinevatel aegadel olnud valitsuses, riigikogus ja kohalike hoobade juures ning on ka tulevikus. Piisavalt on hakatud muuseumi looma, selleks on ministrid määruseid välja andnud ja linnapead otsuseid vastu võtnud. Paraku on jäänud kõik \"eestluse elujõu\" taha. St Eestis ei ole piisavalt vanatehnika \"mahtu\" mida panna tallele seisma, kõik tehnika on lennus. Eestis ei ole piisavalt lõplikult valmis asju, millega ei raatsiks enam sõita ja mida omanik tahaks hoida tingimustes, kuhu ta iga sekund ligi ei pääse.
Palmse, Kurtna, Lavassaare või Varbola puhul on ühendatud kasulik meeldivaga, ehk sisuliselt on tegemist eksponeeritavate hoiutingimustega, puudub igasugune temaatiline põhjendus. Vähemalt on seegi samm edasi, et asjad on oma ladustamise vormis huvilistele vaadeldavad. Teadustegevuseni muuseumi mõistes on veel pikk tee.
Minu nägemuses on Eesti vanatehnikakultuuril ainult üks reaalne muuseumi ideevõimalus: \"liikuvmuuseum\". Suviti ja mitte ainult, tuleb osaleda oma (olenemata olukorrast) tehnikaga sõitudel, mis igal suvel viivad erinevad temaatikad (autod, tsiklid, jalgrattad) erinevatesse Eesti paikadesse. St muuseum tuleb inimesele ise ja tasuta koju. See on ilmselt ainus võimalus propageerida tehnika säilitamist ja teadlikku restaureerimist ka inimeste hulgas, kes ei käi igapäev suuremates keskustes aga omavad siiski midagi oma kuuri alustes. Sama teed on läinud ka kõikvõimalikud suve- ja tsirkusetuurid, mobiilsena on käive kordades suurem. Vanatehnikutegi vaimne infokäive on ringreiside raames oluliselt suurenenud.
Meil on rohkem raha kui keegi arvata oskab, meil on omad mehed erinevatel aegadel olnud valitsuses, riigikogus ja kohalike hoobade juures ning on ka tulevikus. Piisavalt on hakatud muuseumi looma, selleks on ministrid määruseid välja andnud ja linnapead otsuseid vastu võtnud. Paraku on jäänud kõik \"eestluse elujõu\" taha. St Eestis ei ole piisavalt vanatehnika \"mahtu\" mida panna tallele seisma, kõik tehnika on lennus. Eestis ei ole piisavalt lõplikult valmis asju, millega ei raatsiks enam sõita ja mida omanik tahaks hoida tingimustes, kuhu ta iga sekund ligi ei pääse.
Palmse, Kurtna, Lavassaare või Varbola puhul on ühendatud kasulik meeldivaga, ehk sisuliselt on tegemist eksponeeritavate hoiutingimustega, puudub igasugune temaatiline põhjendus. Vähemalt on seegi samm edasi, et asjad on oma ladustamise vormis huvilistele vaadeldavad. Teadustegevuseni muuseumi mõistes on veel pikk tee.
Minu nägemuses on Eesti vanatehnikakultuuril ainult üks reaalne muuseumi ideevõimalus: \"liikuvmuuseum\". Suviti ja mitte ainult, tuleb osaleda oma (olenemata olukorrast) tehnikaga sõitudel, mis igal suvel viivad erinevad temaatikad (autod, tsiklid, jalgrattad) erinevatesse Eesti paikadesse. St muuseum tuleb inimesele ise ja tasuta koju. See on ilmselt ainus võimalus propageerida tehnika säilitamist ja teadlikku restaureerimist ka inimeste hulgas, kes ei käi igapäev suuremates keskustes aga omavad siiski midagi oma kuuri alustes. Sama teed on läinud ka kõikvõimalikud suve- ja tsirkusetuurid, mobiilsena on käive kordades suurem. Vanatehnikutegi vaimne infokäive on ringreiside raames oluliselt suurenenud.
Tõnu Piibur
5116265