[valdo]

... tartus on ka mõned maaalused käigud. Nimelt Toome kirikuga. Üks käik läheb kindlalt maa alla kirikust, aga mõned aastad tagasi kui ma seal käisin oli suur raske metall uks ees ja sissevarisenud ka.

Kuni 1771. aasta keisrinna Katariina keelava ukaasini oli siinmail komme matta surnuid kirikute ümbrusesse või lausa kiriku põranda alla hauakambritesse. Kõik Eesti vanemate kirikute põrandaalused on sääraseid hauakambreid täis. Mingeid käike seal ei ole. Kui jutt käib ustest, siis osadesse hauakambritesse viisid trepid ja neisse pääses uste kaudu (teised tuli pealt lahti kaevata).

Mõnes kohas on sääraseid hauakambrite süsteeme lahti kaevatud, kuid seda siiski vaid häda sunnil, sest surnute rahu tuleb säilitada. Nt Tartu Jaani kiriku tugistustööde (uute vundamentide rajamistööde) ajal tuli ära lõhkuda enamik hauakambritest. Surnute luud olid siis kokku pandud ühte-kahte kambrisse (mis jäid vast terveks), kus neid oli väga-väga palju. Mina käisin seal 1995, kuid tööd olid pooleli.

Üldiselt vana kultuurkihiga pinnastes (linnad, kirikud jm) üldjuhul käike pole. Kus neid leidub ja lausa ohtralt, on tehislikud muldkindlustused. Väidetakse, et Toompea lossi juurest saab maa alla minna ja Vabaduse väljaku või Kaarli kiriku juures pinnale tõusta. Selle ala pinnavorme aga muudeti tundmatuseni 17. sajandi lõpukümnendeil.

Looduslikult oli seal maastik hoopis teistsugune - Tõnismäe tipust praeguse veetorni juurest (keskaegse Püha Antoniuse kabeli asukoha juurest, mis on Tõnismäele muide nime andnud) Toompeale minnes algas maapinna aeglane, aga pidev tõus kuni lossini. Tõnismäe ja Toompea vaheline pinnas on 17. sajandi lõpul maha kaevatud ja kuhjatud bastionitesse/raveliinidesse. Vaid Kaarli kirik asetseb ühe künkakese otsas, mida mingil põhjusil maha ei kaevatud.