21-11-2004, 23:45 PM
(Seda postitust muudeti viimati: 22-11-2004, 00:05 AM ja muutjaks oli Alts.)
Liitusin EMT GSM võrguga 95 oktoobris Levi&Kuto nimelises ettevõttes Tartus Vanemuise tänaval, kus liitumise ja ettemaksu eest kasseeriti 2000 +sissetuleva kõne numbri näitamise teenuse eest 175 eeku. Koos liitumisega sai posu klambriga kokku tõmmatud A4-jasid, kus kirjas gsm telefonidel kasutatavate funktsioonide kirjeldused (näiteks kuidas muuta tervitusteksti, et sisestad midagi sarnast - #*42** tekst *# ja ongi 
) Tolle aja paljudel telefonidel menüüdes paljusid asju ei olnud (nagu suunamised jm.) Lisaks sai leviala kaardi, kus oli hetke ja aasta jooksul planeeritav leviala. Too hetk sai rääkida suuremates linnades ja 96 aasta algul ka Tallinn-Pärnu maanteel. Tartu-Tallinna vahelisel teel aga mälu järgi veel isegi 96 aasta suvel levi ei olnud 
Tahaks loota, et kuskil vanade dokumentide ja muu jama vahel on äkki see kaart säilinud, kui leian, panen siia üles
Esimeseks telefoniks oli \"vändaga\" Ericsson GH172 Hotline, mis kasutatud peast koos uue akuga maksis tol momendil 4100 eeku. Niipalju ei ole ma ühegi hilisema telefoni eest enam maksnud Kõnehinnad olid vist midagi 8,xx eeku päeval ja 6,xx õhtusel soodusajal.
EDIT...
Ise ostsin telefoni hädavajadusel, kuna lauatelefoni ei õnnestunud minu piirkonda mitte mingi nipiga saada, kuid tegelesin arvutite müügi ja hooldusega ning seetõttu oli telefon hädavajalik. Vähemasti 95 aasta lõpul oli mobiiliomanikke suht vähe ja sellest tulenevalt:
- vähesed olemasolevad mobiiliomanikud kasutasid tihti telefoni teatud elundi pikendamiseks. Hästi nõmedalt on meeles, kuidas üks tollane tuttav tegi baaris ettepaneku, et ma oma telefoni lauale tema oma kõrvale paneksin. Tülgastav, kuidas läbi asjade \"isatsetakse\"
- linnaliini bussis taskus helisev telefon pani pensionärid vihaselt sisistama, tundsin ennast nagu rahvavaenlane.
- See Ericsson oli selline Nokia 1610 mõõtu telefon ja ma ei pea teda eriti suureks küll aga nõudsid ööklubide turvamehed vahepeal põuetasku ette näitamist, pidades seal olevat telefoni pudeliks
- 95 detsembris tuli maha kena lumi. Kuna suvel olin sõpradega Tartu laululava kaarel käinud, siis oli teada kuidas sinna üles saab ja otsustasime minna kaarele liugu laskma. Mingi hetk oli politsei kohal ja käsutas meid sealt alla. Kõik läks kenasti seni, kuni meid kohapeal läbi otsiti ja minu taskust telefon leiti. Püüdsin küll selgitade, et see on minu oma jne. kuid vastati, et nii noor tatt saab telefoni ainult varastades (olin 18). Teised aeti lihtsalt autode peale aga mul võeti telefon käest, pandi käed raudu ja pisteti mingi pisikese vitara tagaosas olevasse puuri. Jaoskonnas küll asi lahenes aga nalja tegi selline suhtumine küll
) Tolle aja paljudel telefonidel menüüdes paljusid asju ei olnud (nagu suunamised jm.) Lisaks sai leviala kaardi, kus oli hetke ja aasta jooksul planeeritav leviala. Too hetk sai rääkida suuremates linnades ja 96 aasta algul ka Tallinn-Pärnu maanteel. Tartu-Tallinna vahelisel teel aga mälu järgi veel isegi 96 aasta suvel levi ei olnud Tahaks loota, et kuskil vanade dokumentide ja muu jama vahel on äkki see kaart säilinud, kui leian, panen siia üles Esimeseks telefoniks oli \"vändaga\" Ericsson GH172 Hotline, mis kasutatud peast koos uue akuga maksis tol momendil 4100 eeku. Niipalju ei ole ma ühegi hilisema telefoni eest enam maksnud
Kõnehinnad olid vist midagi 8,xx eeku päeval ja 6,xx õhtusel soodusajal.EDIT...
Ise ostsin telefoni hädavajadusel, kuna lauatelefoni ei õnnestunud minu piirkonda mitte mingi nipiga saada, kuid tegelesin arvutite müügi ja hooldusega ning seetõttu oli telefon hädavajalik. Vähemasti 95 aasta lõpul oli mobiiliomanikke suht vähe ja sellest tulenevalt:
- vähesed olemasolevad mobiiliomanikud kasutasid tihti telefoni teatud elundi pikendamiseks. Hästi nõmedalt on meeles, kuidas üks tollane tuttav tegi baaris ettepaneku, et ma oma telefoni lauale tema oma kõrvale paneksin. Tülgastav, kuidas läbi asjade \"isatsetakse\"
- linnaliini bussis taskus helisev telefon pani pensionärid vihaselt sisistama, tundsin ennast nagu rahvavaenlane.
- See Ericsson oli selline Nokia 1610 mõõtu telefon ja ma ei pea teda eriti suureks küll aga nõudsid ööklubide turvamehed vahepeal põuetasku ette näitamist, pidades seal olevat telefoni pudeliks
- 95 detsembris tuli maha kena lumi. Kuna suvel olin sõpradega Tartu laululava kaarel käinud, siis oli teada kuidas sinna üles saab ja otsustasime minna kaarele liugu laskma. Mingi hetk oli politsei kohal ja käsutas meid sealt alla. Kõik läks kenasti seni, kuni meid kohapeal läbi otsiti ja minu taskust telefon leiti. Püüdsin küll selgitade, et see on minu oma jne. kuid vastati, et nii noor tatt saab telefoni ainult varastades (olin 18). Teised aeti lihtsalt autode peale aga mul võeti telefon käest, pandi käed raudu ja pisteti mingi pisikese vitara tagaosas olevasse puuri. Jaoskonnas küll asi lahenes aga nalja tegi selline suhtumine küll