[taruvaras]

Teemaga seoses meenub mulle, et 80ndatel, töötades Pärnu Autobaasis nr. 7, tol ajal Autokolonn nr. 3054, sattusin asendusjuhina kord 52-01 rooli, mille näidikute plokk paistis minu terasele silmale kummaliselt erinev teiste baasi 52-de ja 53-dega.Selle veoki näidikuteploki alusplekk ei olnud sile nagu tavaliselt, vaid olid ka teine teisel pool spidomeetrit väljapoole stantsitud kolm horisisontaalset joont. Miskit oli veel kummalist. Kas väikeste ümarate kellade paigutus ja/või arv või oli see kontrolllampide arvus alumises servas, mis tavapärase kahe asemel oli neli, st mõlemal pool roolisamba kaart kaks lampi kõrvuti pluss suunatule kontrolllamp süüteluku läheduses. Alusplekk oli käsitsi ja lohakalt üle pintseldatud sinist värvi ja nägi välja äärmiselt kole. Kui ma siin detailides eksisin, siis kindlasti olid olemas stantsitud jooned. Seega kaldun arvama, et ülalkirjeldatu võis algselt kuuluda 53F-ile või varajastele 52dele ja/või 53dele.

Kuna eelnev jutt oli näidikutest, meenus ka mulle, et NA aega teenides sõitsin ZIL 130ga, mille näidikud erinesid tavapärasest ja hiljem teist sellist ei ole kohanud. Nimelt \"tavalisel\" asetseb kahe suure ümara \"kella\" vahel kandiline näidikute plokk (amper, vesi, bens, õli), aga \"kummalisel\" hoopis kolm väikest \"kella\" kolmnurkse paigutusega tipuga alla. Puudus ampermeeter, laadimist näitas kontrolllamp. See ei olnud samodelkin vaid korralik tehasevärk, \"kellade\" avad stantsitud alusplekisse eendiga, nagu ikka. Oli meil kroonus ka selline ZIL-131 (polevaja masterskaja, kuudis treipink). Selle masina näidikute taust oli valget värvi, mis tavaliselt ikka must on olnud. Juba sel ajal nägi see armatuur väga šeff välja. Nii mõnigi sohvritest kaassoldat ihkas asja ringi pista oma masina jupiga, kuid too 131 oli ikka väga range valve all. 130-131 näidikute plokk on ju ühesugune.