19-01-2005, 14:34 PM
Solvun kah pisut
Esimese asjana tuleb kõigil vanatehnikahuvilistel, olgu need siis päälinnlased, heamõttelinnlased, pritsumehed, krusamehed, spordimehed või tsiklimehed, üle saada kodukandi kompleksidest ja kõigest muust, mis on aastakümneid pärssinud Tehnikamuuseumi tekkimist. Sellist asja suudab ülipisikeses Eestis ehitada ja pidada ainult riik ja midagi pole teha, riigivõim ja raha asuvad Tallinnas. Ja Tallinna ümbruskonnas elab 50% kogu Eesti elanikkonnast. Seega on täiesti loogiline, et muuseum tuleb ikkagi sinna, kus on raha, inimesed, turistid ja kontroll.
Teine asi on see, et üle ühe KORRALIKU muuseumi Eesti mitte kunagi välja ei vea.
EAL tahab küll omale õuepeale kuuti ehitada ja sinna siis võidusõidutehnika panna, kuid see on surnud projekt, nagu paljud muudki nende asjad. Vabakas 13 õu on liiga pisike ja Nõmmekana võitlen ma kindlasti ka vastu sinna miski angaari ehitamisele. Samas on EALi mehed teinud ära uskumatult suure töö, müts maha ja osa juukseid kah, kuid atraktiivsust sellel ei ole ega kunagi ka tule. Täpselt sama on tuletõrjeasjadega. Kui autod on laiali mööda Eestimaad ja erahoove, siis ei saa mingist kollektsioonist rääkida.
Seega peaks KÕIK vanatehnikahuvilised esiemse asjana käima üle enda ja oma sõprade autod ja muu kola ning tegema väga konkreetse nimekirja, mille nad loovutavad muuseumisse. Kas siis päriseks või hoiule, igaüks oma südame järgi. Nii tekiks tulevasel muuseumiomanikul ehk riigil mingi selge visioon, kui suur peaks muuseumi hoone olema, palju on vaja välipinda, palju on vaja restaureerida, palju on kohe näitusekõlbulik ja kokku: PALJU SEE MAKSAB.
Fakt on see, et kui üldse kuskil inimesed ja välismaalased käivad, siis on see just Vabaõhumuuseum. Ja ka see, et meil pole mõtet jonnida, solvuda ja oma olematut \"mina\" niiväga taga ajada. Hobimuuseum on hobimuuseum(Hindrekul ja Järva-Jaanikatel), varjupaik on varjupaik, kuid Tehnikamuuseum peaks meie kõigi ÜHINE asi olema.
Esimese asjana tuleb kõigil vanatehnikahuvilistel, olgu need siis päälinnlased, heamõttelinnlased, pritsumehed, krusamehed, spordimehed või tsiklimehed, üle saada kodukandi kompleksidest ja kõigest muust, mis on aastakümneid pärssinud Tehnikamuuseumi tekkimist. Sellist asja suudab ülipisikeses Eestis ehitada ja pidada ainult riik ja midagi pole teha, riigivõim ja raha asuvad Tallinnas. Ja Tallinna ümbruskonnas elab 50% kogu Eesti elanikkonnast. Seega on täiesti loogiline, et muuseum tuleb ikkagi sinna, kus on raha, inimesed, turistid ja kontroll.
Teine asi on see, et üle ühe KORRALIKU muuseumi Eesti mitte kunagi välja ei vea.
EAL tahab küll omale õuepeale kuuti ehitada ja sinna siis võidusõidutehnika panna, kuid see on surnud projekt, nagu paljud muudki nende asjad. Vabakas 13 õu on liiga pisike ja Nõmmekana võitlen ma kindlasti ka vastu sinna miski angaari ehitamisele. Samas on EALi mehed teinud ära uskumatult suure töö, müts maha ja osa juukseid kah, kuid atraktiivsust sellel ei ole ega kunagi ka tule. Täpselt sama on tuletõrjeasjadega. Kui autod on laiali mööda Eestimaad ja erahoove, siis ei saa mingist kollektsioonist rääkida.
Seega peaks KÕIK vanatehnikahuvilised esiemse asjana käima üle enda ja oma sõprade autod ja muu kola ning tegema väga konkreetse nimekirja, mille nad loovutavad muuseumisse. Kas siis päriseks või hoiule, igaüks oma südame järgi. Nii tekiks tulevasel muuseumiomanikul ehk riigil mingi selge visioon, kui suur peaks muuseumi hoone olema, palju on vaja välipinda, palju on vaja restaureerida, palju on kohe näitusekõlbulik ja kokku: PALJU SEE MAKSAB.
Fakt on see, et kui üldse kuskil inimesed ja välismaalased käivad, siis on see just Vabaõhumuuseum. Ja ka see, et meil pole mõtet jonnida, solvuda ja oma olematut \"mina\" niiväga taga ajada. Hobimuuseum on hobimuuseum(Hindrekul ja Järva-Jaanikatel), varjupaik on varjupaik, kuid Tehnikamuuseum peaks meie kõigi ÜHINE asi olema.