[Väravamehaanik]

Natukene võimude lahususe printsiibist!
On olemas riiklikud muuseumid, munitsipaalmuuseumid ja eramuuseumid, mis omakorda jagunevad seltside ja isikupõhisteks. Vältimaks Inglismaa tsiklimuuseumi juhtumit, kus kõik ära põles, peakski riik toetama oma ajaloo säilitamist mitmes osas. Kunsti osas on ilma vaidlematagi asi üldjuhul selge. On üks riiklik kunstimuuseum, millele ehitatakse maja Kadriorgu. On olemas ka maakondade kunstikogud (näit. mõisates) ja on ka erakogud. Kunstimuuseumi ülessanne on hallata infot kogu Eestis leiduva kunstivara üle, meie vaste sellele oleks \"Musta numbri\" register. Ei ole ka vajalik pidada Tallinnas muuseumis 10 vana Volgat, kui need võivad asuda ka linna-,okupatsiooni- või Juhan Smuuli muuseumis.
Oluline on kasutada riigi tuge oluliste tehnikakultuuriväärtuste päästmisel ja säilitamisel. Kas need antakse peale päästmist Tartu munitsipaalmuuseumi kogusse või Järva-Jaani on ainult korraldamise küsimus. Pealegi saab ju ekspositsioone ka vahetada, nagu seda teeb kunstimuuseum.

Võiksime juba lõpuks saada lahti tarbimisühiskonna poolt peale surutud mõttest, et kasutatud asjad tuleb utiliseerida kiiremas korras. Miks me ei arva nii seinal liiga kaua rippunud õlimaali kohta? Ka iga Regardmani poolt tehtud bussi pilt omab tegelikult täieõiguslikku kohta Eesti tehnikakultuuri ajaloos. Seega meie tehnikakultuur ja selle ajalugu ei ole vähem väärilisem mõisate, maalikunsti, balleti või mis iganes kultuurist.
Huvitav ja kummaline on lugeda teisest peatükist, mida arvatakse vanatehnikaharrastusest, sama kummaline on tegelikult vaielda selle üle, kas teeme muuseumi siia või sinna linna aga ärme kahte teeme. Üks ei välista teist, piirid seab ainult raha, sestap ongi hea võimude lahususe printsiip, mis võimaldab prioriteete paremini seada. Miks Tartu linn ei ole juba võtnud ette Tartus valmistatud liiklusvahendite säilitamist, linnamuuseum ju on ja kas Tartu bussid ei olegi siis osa Tartu linna ajaloost?
Oleme uuniklastega riikliku Rocca al Mare Vabaõhumuuseumiga juba tehnika vallas koostööd teinud ja see on ka väga hästi välja kukkunud. Tegemist ei ole ainult majade muuseumiga vaid kultuuriloolise muuseumiga, kes suudab teha ka müügitööd. Enamus Eesti muuseume kogub paraku ainult kodukandi pilte ja pensionäride heietusi ning koolipoiss oma linnaliinibussi piltidega või Mosse \"restaureerimisega\" saadetakse pikalt, nägemata selles tulevast ajaloosäilikut!
Katsugem aru saada ka sellest, et mis iganes muuseum ei ole eesmärk vaid vahend ja ei midagi enamat kui üks labane õppevahend. Selleks, et üks rahvas õpiks tundma oma ajalugu on tal vaja selleks õppevahendeid. Teiste rahvaste ajalooga tutvumiseks on meil kasulikum neid külastada. Kui mind huvitavad Mersud, siis mul on märksa otstarbekam sõita tehase muuseumisse. Kui mind huvitab Mobutude ajalugu siis ma lähen selle maa muuseumisse ja seal tahaks näha millega nad liiklesid. Aga samas ma ei taha, et minu kui maksumaksja raha eest tehtaks siia Mobutude muuseum ja jäetakse Tartu bussid ja Estonia vormelid vedelema. Huvitav, et Vabaõhumuuseumi puhul peetakse sellist mõtteviisi normaalseks aga tehnikaajaloo puhul igatsetakse keegi teine olema. Mul ei ole vaja neid Riia muuseumi rariteete siin vaadata, ma olen võimeline Riiga minema. Mina tahaks oma lastelastele näidata, millises majas minu vanaisa elas ja millega tema sõitis, millise höövliga hööveldas või millise hanguga sitta viskas!

Aga vanatehnikute omavahelised probleemid on tegelikult alguse saanud 1976 aastal ja ei ole siinse foorumi vahendusel lahendatavad.