25-01-2005, 09:52 AM
Idee on pärit tegelikult ühest ammu nähtud välismaa vanasõidukite ajakirjast, kus oli juttu Ameerikas muuseumiregistrisse kantud klassikalisest Fordi Hot Rod-ist. Kere kuju oli pärit 1920-ndatest aga Hot Rodistatud oli see 50-ndatel. Töö oli tehtud korralikult ja kasutatud oli maksimaalselt 50-ndate detaile. Seega väljalaske aastaks märgiti midagi 1950-ga ja margiks oli midagi muud peale Fordi (vist oli Hawk või miskit sellist oma pandut) kuigi ninal ilutses Fordi märk. Hilisemaks originaalsuse hindamiseks oli joonistega põhjalikult kirjeldatud seda autot, umbes nagu RAF-i kataloog, mis põhiosas koosneb teiste autode sõlmedest.
Kui aus olla siis \"omaaegne rullnoklus\" vohab uuniklaste seltskonnas ikka täiega. Ilmselt on praeguse aja spoilerid võrreldavad punaste kardinatega Ford T akendel, saksa kiivriga R-35 mehe peas või teadmisega, et eksport Mosse on parem kui tavaline. Kehkenpüksidest vanaisad tunduvad praegusel ajastul päris stiilsed. Ja \"musta numbri\" saamisel on ajastukohane lisavarustus päris omal kohal.
Seega 25 aasta pärast võiks meie muuseumis olla ka 12 silindriline Pobeda kujuline auto, mille nimi on Leivategija ja väljalaskeaasta 2004.
Samas tuleb tunnistada, et see on äärmiselt libe tee, hetkel on vanu autosid vähe aga kas suudab keegi ette kujutada mis juhtub 25 aasta pärast. Kui muuseumiväärtuseks ja riigipoolt eelistatud seisundisse tunnistatakse kellegi maamehe KIA, millele on topitud Hundai istmed sisse ja ilukilbid alla ning Mosse sumps keerab küljepealt välja.
Ilmselt taandub kogu see temaatika nö. ohtliku protsendi peale, et mis juhtub siis kui \"kõik\" tahavad oma saani registreerida kultuuriväärtusena. Kümmekond \"musta numbriga\" nõukogude inimese autot ei ole ilmselt probleem aga see võib devalveerida ülla idee kui vastav temaatika pole seaduses piisava täpsusega lahti kirjutatud. Või mis?
Kui aus olla siis \"omaaegne rullnoklus\" vohab uuniklaste seltskonnas ikka täiega. Ilmselt on praeguse aja spoilerid võrreldavad punaste kardinatega Ford T akendel, saksa kiivriga R-35 mehe peas või teadmisega, et eksport Mosse on parem kui tavaline. Kehkenpüksidest vanaisad tunduvad praegusel ajastul päris stiilsed. Ja \"musta numbri\" saamisel on ajastukohane lisavarustus päris omal kohal.
Seega 25 aasta pärast võiks meie muuseumis olla ka 12 silindriline Pobeda kujuline auto, mille nimi on Leivategija ja väljalaskeaasta 2004.
Samas tuleb tunnistada, et see on äärmiselt libe tee, hetkel on vanu autosid vähe aga kas suudab keegi ette kujutada mis juhtub 25 aasta pärast. Kui muuseumiväärtuseks ja riigipoolt eelistatud seisundisse tunnistatakse kellegi maamehe KIA, millele on topitud Hundai istmed sisse ja ilukilbid alla ning Mosse sumps keerab küljepealt välja.
Ilmselt taandub kogu see temaatika nö. ohtliku protsendi peale, et mis juhtub siis kui \"kõik\" tahavad oma saani registreerida kultuuriväärtusena. Kümmekond \"musta numbriga\" nõukogude inimese autot ei ole ilmselt probleem aga see võib devalveerida ülla idee kui vastav temaatika pole seaduses piisava täpsusega lahti kirjutatud. Või mis?
Tõnu Piibur
5116265