22-02-2005, 10:07 AM
Soovitus nr 1: Suursõiduks valmistudes tuleks endale selgeks mõelda, milline on sinu panus Eesti vanatehnikakultuuri tutvustamisesse. Ehk milline näeb välja see vanatehnika, millega sa tuled jaanipäevanädalal suursõidule. Kuna suur osa sõidust toimub piirkondades, kus igapäeva kasutuses on enamus Tallinna ja Tartu mõistes vanatehnika, st üle 25 aasta vanad 408; 412; 2101, 24 jne., siis on kohalike poolt piiratud näituseplatsidele praktiliselt võimatu pääseda näiteks GAZ 24-ga, mis ei ole pehmelt öeldes nii heas korras, kui tehasest väljunu. Kui Uunikute Talverallile spetsialiseerunud üle 25 aasta vanusel vanatehnika järelkasvul on küljes Vanasõidukite Suursõidu märk on ikkagi rahva jaoks toimuv mõistetamatu. Mina näiteks oma talveralli käulat suvisele üritusele ei too. (Talverallil oli muidugi ka suvise sõidu väärilisi sõidukeid.) Seega pangem rohkem rõhku vanatehnika väljanägemisele ja esitlegem vanatehnikat ikka vana ja väärtuslikuna!
Soovitus nr 2: Iga vanasõiduki valdaja peaks oma riietuses sobima oma tehnikaga kokku. Paraku on siin üks probleem. Kuna kõikides peatuspaikades on tegemist võidutule üritustega ja sügavalt hinge mineva rahvuslikkusega, siis on nõukogude agiitmaterjal paraku kultuuriliselt ebasoosingus. Ennekõike sõltub muidugi kultuur vanatehnikahuviliste väljapeetusest ja ajalooliselt täpse faktina võib GAZ 67 mehel olla seljas ka õige aastakäigu munder. Kuid Mosses või Volgas lällav miilits jätab võidutule rongkäigus vägagi kohtlase mulje ja vastandub raskekujuliselt rahvariides kohalikele tantsumemmedele. Arvestades nende päevade tegelikku tausta, on oht et ebakaine ja nõukogude sümboolikat kasutav inimene saab peomöllus kehavigastusi või kaotab elu! Seega rohkem isamaalisust ja rahvuslikkust!
Soovitus nr 3: Tihti arvavad vanatehnikud, et nende liiklusvahendile on vaja vähemalt kolme kaasaegset tehnilise abi autot ja, et haagissuvilat peab vedama ilmtingimata liisingupanniga. Julgen kinnitada, et see ei ole nii. Vanatehnika võib olla ka sellises korras, et ei vaja pidevat tehnilist abi või kui vajabki siis saab seda anda teise uunikuga. Tööriistad ja puksiirköie saab paigaldada ka uuniku varustusse ja samuti on võimalik jõulisema vanatehnikaga vedada haagissuvilat. Nimelt ei lasta kaasaegset tehnikat mitmetes kohtades, näiteks Jõgeval ja Antslas linna sissegi ja üsna ebamugav on korraldada elu samaaegselt näituse eksponaadi ja linna servas ootava haagissuvila vahel. Kohalikud võimud ei allu ka liisinguauto roolis näituseplatsile paluvale vanatehniku sugulasele, sest kui on vanatehnikaüritus, siis on vanatehnikaüritus ja ainult vanatehnika jaoks on broneeritud kesklinn. Arvestatavalt on uunikuid 300-400 ja selliste mahtude juures tuleb paraku teha selge vahe näitusel osalejate ja muu rahva vahel. Seega nautigem vanatehnika suursündmust ikka vanatehnika roolis.
Õige pea ilmub ka täpsustatud marsruut ja ajakava!
Soovitus nr 2: Iga vanasõiduki valdaja peaks oma riietuses sobima oma tehnikaga kokku. Paraku on siin üks probleem. Kuna kõikides peatuspaikades on tegemist võidutule üritustega ja sügavalt hinge mineva rahvuslikkusega, siis on nõukogude agiitmaterjal paraku kultuuriliselt ebasoosingus. Ennekõike sõltub muidugi kultuur vanatehnikahuviliste väljapeetusest ja ajalooliselt täpse faktina võib GAZ 67 mehel olla seljas ka õige aastakäigu munder. Kuid Mosses või Volgas lällav miilits jätab võidutule rongkäigus vägagi kohtlase mulje ja vastandub raskekujuliselt rahvariides kohalikele tantsumemmedele. Arvestades nende päevade tegelikku tausta, on oht et ebakaine ja nõukogude sümboolikat kasutav inimene saab peomöllus kehavigastusi või kaotab elu! Seega rohkem isamaalisust ja rahvuslikkust!
Soovitus nr 3: Tihti arvavad vanatehnikud, et nende liiklusvahendile on vaja vähemalt kolme kaasaegset tehnilise abi autot ja, et haagissuvilat peab vedama ilmtingimata liisingupanniga. Julgen kinnitada, et see ei ole nii. Vanatehnika võib olla ka sellises korras, et ei vaja pidevat tehnilist abi või kui vajabki siis saab seda anda teise uunikuga. Tööriistad ja puksiirköie saab paigaldada ka uuniku varustusse ja samuti on võimalik jõulisema vanatehnikaga vedada haagissuvilat. Nimelt ei lasta kaasaegset tehnikat mitmetes kohtades, näiteks Jõgeval ja Antslas linna sissegi ja üsna ebamugav on korraldada elu samaaegselt näituse eksponaadi ja linna servas ootava haagissuvila vahel. Kohalikud võimud ei allu ka liisinguauto roolis näituseplatsile paluvale vanatehniku sugulasele, sest kui on vanatehnikaüritus, siis on vanatehnikaüritus ja ainult vanatehnika jaoks on broneeritud kesklinn. Arvestatavalt on uunikuid 300-400 ja selliste mahtude juures tuleb paraku teha selge vahe näitusel osalejate ja muu rahva vahel. Seega nautigem vanatehnika suursündmust ikka vanatehnika roolis.
Õige pea ilmub ka täpsustatud marsruut ja ajakava!
Tõnu Piibur
5116265