[valdo]

... samuti on võimalik jõulisema vanatehnikaga vedada haagissuvilat. Nimelt ei lasta kaasaegset tehnikat mitmetes kohtades, näiteks Jõgeval ja Antslas linna sissegi ja üsna ebamugav on korraldada elu samaaegselt näituse eksponaadi ja linna servas ootava haagissuvila vahel. Kohalikud võimud ei allu ka liisinguauto roolis näituseplatsile paluvale vanatehniku sugulasele, sest kui on vanatehnikaüritus, siis on vanatehnikaüritus ja ainult vanatehnika jaoks on broneeritud kesklinn. Arvestatavalt on uunikuid 300-400 ja selliste mahtude juures tuleb paraku teha selge vahe näitusel osalejate ja muu rahva vahel. Seega nautigem vanatehnika suursündmust ikka vanatehnika roolis.

Kas see tähendab seda, et ma oma jalgrattakollektsiooni \"koorekihiga\" ei ole oodatud? Kui ei tule ootamatuid takistusi vahele, siis on mul lähikuudel viimase kruvini restaureeritud 1940. aastal Tallinnas, Voldemar Laanbergi tehases ehitatud kolmerattaline kaubaveojalgratas. Ning mul on olemas ka Tallinnas asunud ETK jalgrattatehase üks arvatavaid viimaseid isendeid, mis on säilinud peaaegu perfektses tehasevälimuses ja -värvis - see on kokku pandud Saksa ajal 1942. aastal tehase viimastest jääkidest. Selle korrastamiseks (põhjalikku restaureerimist ta ei vaja) läheb mul nädal-paar, siis on ta ka kruvi ja seibi täpsuseni originaal.

Minu ülejäänud läikivat ja tippkorras jalgrattavarandust on huvilised vast Viljandis, Soomaal ja Võhmas näinud.

Oma jalgrattakollektsiooni tulevaseks ringivedamiseks muretset GAZ-51 seisab mul seni jäänuse/projektina ja kardan et veel aastaid (aja- ja ressursinappus)...