[valdo]

Ma rääkisin ka ühe keskkonnamehega ja tema arvamus oli, et elektrit võib teha sajal erineval moel, aga seda looduslikku kooslust, mis hüdroenergia kasutamisel ära rikutakse, naljalt enam ei taasta.

Ma usun, et see kehtib juhul, kui tegemist on senini puutumatute jõgedega, kuhu hakatakse uusehitistena paise ehitama. Eestis on seda tehtud aga alates 13.-14. sajandist, eriti intensiivselt aga 18.-19. sajandil.

Kui võtta kätte suvaline 19. sajandi Eesti kaart (nt 1900. aasta kanti kajastav verstakaart), siis on kõik jõed pikitud täis üksteise järel paiknevaid veskipaise. Millegagi tuli ju vilja jahvatada, sest tuuliku kasutatavus sõltub tuule olemasolust. Ning muid \"raskemaid\" töid (palkide saagimine laudadeks, metallitöö, peeglite lihvimine vms) ei olnud elektri-eelsel ajastul mõledav üldse muude vahenditega kui veejõul teha. 20. sajandi algul oli peaaegu igal mõisal vähemalt 1-2 vesiveskit (v.a. mõisad, mida jõed ei läbinud). Ehk siis looduslik kooslus oli ammu juba rikutud.

Kogu see veskindus/paisundus toimis täies mahus 1950-70te aastateni, mil gigantses N.Liidus leiti, et väikeveskeid (ja nendepõhiseid elektrijaamu) ei tasu käigus hoida ja need tasapisi lagunesid. Ehk siis - miski napp 30 aastat on meie jõed olnud suures osas paisuvabad. Selle jooksul ei tohiks välja kujuneda veel ükski kooslus, kui sellele eelnenud 100 ja enam aastat on nad olnud paise täis pikitud.

Minu jaoks on veskeid ja paise täis jõed oluline (tehno)kultuuri osa, nii nagu mõisad kuuluvad juba aastasadu meie maastikupilti. Üks ei saanud hakkama ilma teiseta. Ja kui selle saab taasdata koos kasuliku efektiga (elektri andmine), mida siis veel oodata?