[dworkin]

Ühel päikesepaistelisel kevadpäeval tuldi minujuurde ja pakuti, et osta manta ära. Esmane reaksioon oli:”See mingi ford või?” Natuke nalja minuarvelt ja saigi vaatama mindud. Garaaz oli pisike ja pime kuid vaatepilt mis avanes meeldis mulle. Olgugi et külge olid poogitud võõrad stanged oli tegu armastusega esimesest silmapilgust. Sai natuke nõu peetud vanematega ja päris pisikese raha eest asi ära toodud. Kodus sai siis starter peale keeratud ja lootused olid suured aga võta näpust- mootor ei käi ringi. Pühaviha tekkis. Tekkis ka idee käega lüüa, sest eelarvesse erilist mootori remonti plaaninud polnud. Paar päeva arenemist ja närvide taastamist ning sai viga otsima hakatud. Plokikaane alt avanes ilus vaatepilt: neljas silinder kinni roostetanud. Okei mootor maha ja romulasse uut kolbi otsima. Sai siis 500 krooniga kogu uus alumine osa ostetud. Ja komplekteerimine algas. Üllatusena olid õigel mootoril saaled päris ilusad ja saigi siis otsitud 8 kolvist neli ilusamat ning rõngastega samamoodi. Uus tihendite komplekt ja mootor kokku ning peale tagasi. Oh seda rõõmu kui pärast uusi kontakte, rootorit, jagaja kaant, küünlajuhtmeid ja küünlaid kuulsin oma esimese kallima mootori häält. Polnud just kõige ilusam teine aga siiski. Klapid klõbisesid eluga ja karburaator on omadega õhtal. Seega vaja uusi klapitõukureid ja kinnitusmutreid ning loomulikult töötavat varjet kahte. Need jublakad siiamaani muretsemata kuna edasi mõlkus peas mõte auto keretöödesse saata. Nagu piltitelt näha pole plekiga just kõige paremad lood. Prillimäelt sai siis teine manta toodud ja sealt tiivad võetud. Järgmine samm oli tuttava töökoda kuhu sai auto ka septembris viidud. Auto sain tagasi detsembris ja selle kolme kuuga ilmus minu noorde mulletisse päris mitu halli karva. Vahetatud said veeel tagumised koopaääred muu plekk jäi samaks ja lapid peale. Kuna töökojas vahepeal toimusid mingid omaniku vahetused ja vana omanikuga oli oma hind kokku lepitud siis erilist huvi korralikult minu autot teha polnud poistel enam. Lõpuks siis sai auto jälle oma koju minu kõrvale. Milline õnne hetk. Nagu oma lapsuke oleks surmasuust tagasi tulnud. Silmitsemisel hakkasid aga vead ilmnema. Eeltöö on väga viletsalt tehtud. Värv küll läigib aga katus ja kapott pisikesi täpikesi täis pluss pole esimest osa täielikult sirgeks aetud. Põll tundub et pole krunti näinud ja mingid järelejänud lendlevad värvipiisad on teda katmas. Sai omanikuga juttu aetud tõsiselt. Tulemusena hinnast 1000 krooni alla aga mis see enam päästab. Nüüd on lood nii, et sisu on uuesti sisse pandud ja väljast komplekteerimine kah peaaegu et lõpukorral. Puudub vaid esimene stange, ukselukud ja pagaasniku lukk. Loomulikult pole mul ka õigeid peegleid ja need tuleb millegiga asendada. Arvan et panen vanad peeglid tagasi. Plaanis on autoga suvel tänavale tulla, suvel raha teenida ja talveks auto uuele üritusele keretöödesse saata. Seekord peab aga kõvasti uurima, et hea töökda leida. Päris kauged tulevikuplaanid on välimus võimalikult originaal säilitada mis juba praegu enamvähem saavutatud on ja mootoriga midagi ette võtta. Arvan et ei hakka kapotialust ümber ehitama ja jääb ikka too 2 liitrine opeli mootor aga seal peaks mingit mängumaad ikka olema. Noorus on ilus aeg ja seda tuleb nautida, manta selleks päris tore vahend. Küsimused, ideed, varuosade pakkumised on teretulnud. Esmajärjekorras on vaja muretseda ette stange (kui muud midagi üle ei jää siis keeran plastmassid külge aga väga see idee mulle ei meeldi sest tegu on veel kroompõlvkonna mantaga), lukud et pätte eemale hoida ning originaal opeli plekkveljed. Kui ma nüüd millegagi hakkama saan siis kirjutan teile.
Manta forever!