05-04-2005, 14:50 PM
Mina isiklikult leian, et iga mosse-siksi emexist päästmine on liiga laialivalguv ja saavutamatu eesmärk, et seda tõsiselt võtta. Olgem ausad, sulametallist nad kõik on tulnud ja selleks tagasi ka peavad saama, see on täiesti normaalne.
Ma olen kaugel sellest, et kritiseerida Järva-Jaani meeste tegemisi, aga ilmselt on mingid valikukriteeriumid neilgi, või võetakse tõesti iga viimane kui pakutud auto vastu? Kui jah, siis juhul, kui alates homsest kõik inimesed oma autod emexi asemel sinna veavad, siis saaks põllumaa õige kähku kaetud, aga kui palju sellest ettevõtmisest oleks kasu vanatehnikakultuurile? Tulevikus asja uuriva ajaloolase jaoks pole vahet, kas ta uurib 1000-t säilinud siksi või ühtainsat, mille juures on märge, et seda oli kunagi väga palju, info kogus on sama.
Lihtsalt päästmise ja kogumise mõttes tasuks vast keskenduda haruldasemale kraamile ning lähtuda põhimõttest, et vanal autol on väärtus eeskätt taastatuna-sõitvana, mitte paneelmajade vahel roostetavana. Hetkel on näiteks 01 juppe veel laialt saada, härra Ardi Soovikul on Rapla lähedal terve põllu suurune junkyard jne, samas on tegemist juba üle 25 aasta vanuse mudeliga. Loogiliselt arutledes peaks lugupeetud musta numbri komisjon ägama kopikaomanike taotluste koorma all, kas pole?
Ehk päästmine on tore, aga kaugemaks eesmärgiks pole ju roostetava vanaraua lõpuni roostetada laskmine, vaid muuseumikorras tehnika (see, kumb on parem, kas restaureerimine või konserveerimine, on juba teine diskussioon).
Kordan veelkord, see sõnavõtt pole mõeldud kriitikana, vaid üleskutsena diskussiooniks selle üle, milline osa vahenditest tuleks suunata tehnika kogumisele ja milline osa säilitamisele-taastamisele. Minuarust on see teine pool koguaeg kuidagi tähelepanuta jäänud.
Ma olen kaugel sellest, et kritiseerida Järva-Jaani meeste tegemisi, aga ilmselt on mingid valikukriteeriumid neilgi, või võetakse tõesti iga viimane kui pakutud auto vastu? Kui jah, siis juhul, kui alates homsest kõik inimesed oma autod emexi asemel sinna veavad, siis saaks põllumaa õige kähku kaetud, aga kui palju sellest ettevõtmisest oleks kasu vanatehnikakultuurile? Tulevikus asja uuriva ajaloolase jaoks pole vahet, kas ta uurib 1000-t säilinud siksi või ühtainsat, mille juures on märge, et seda oli kunagi väga palju, info kogus on sama.
Lihtsalt päästmise ja kogumise mõttes tasuks vast keskenduda haruldasemale kraamile ning lähtuda põhimõttest, et vanal autol on väärtus eeskätt taastatuna-sõitvana, mitte paneelmajade vahel roostetavana. Hetkel on näiteks 01 juppe veel laialt saada, härra Ardi Soovikul on Rapla lähedal terve põllu suurune junkyard jne, samas on tegemist juba üle 25 aasta vanuse mudeliga. Loogiliselt arutledes peaks lugupeetud musta numbri komisjon ägama kopikaomanike taotluste koorma all, kas pole?
Ehk päästmine on tore, aga kaugemaks eesmärgiks pole ju roostetava vanaraua lõpuni roostetada laskmine, vaid muuseumikorras tehnika (see, kumb on parem, kas restaureerimine või konserveerimine, on juba teine diskussioon).
Kordan veelkord, see sõnavõtt pole mõeldud kriitikana, vaid üleskutsena diskussiooniks selle üle, milline osa vahenditest tuleks suunata tehnika kogumisele ja milline osa säilitamisele-taastamisele. Minuarust on see teine pool koguaeg kuidagi tähelepanuta jäänud.